Tom Valsberg. Eluterve pohhuist

 

Kas teil on ka vahel tunne, et kõik on pekkis ja iga asi ajab närvi? See raamat on just niisugustele inimestele. See on mul statsionaarselt öökapil, päris tihti võtan selle suvalisest kohast lahti ja ma ei kahetse kunagi. Tegelikult olen selle kolm korda kaanest kaaneni läbi lugenud, sest see aitab mind. Näiteks praegu, kui ma poole tunni pärast pean inimeste ees esinema ja pärast öeldu eest ka vastutama. See ajab närvi. Aga Tom Valsberg ütleb, et kui kõik läheb pekki, siis pole sellest ju hullu, see on ainult korraks. Ja pealegi saab sellest kogemusest õppida.
Siin on nii palju ausaid mõtteid, mida igaüks on mõelnud, aga pole julgenud välja öelda. Eluterve pohhuist julgeb ja see on kohati väga naljakas. Minu meelest on selles maailmas viimasel ajal nalja väga väheks jäänud. Jah, muidugi, sotsiaalmeedias ringleb lugematul hulgal naljakaid meeme, aga enamasti on selles teatud kibedus ja sarkasm praegu toimuva üle. See raamat on naljakas, aga sarkasmi selles ei ole. Nii mõnusalt neutraalne on selline lähenemine. 
Võib arvata, et kogu raamat ongi lihtsalt üks veider tilulilu, aga ei ole. Siin on head informatsiooni tervisliku eluviisi ja toitumise kohta, selle kohta, kuidas praeguses tarbimiskultuuris mitte vooluga kaasa minna, sellest, millised hormoonid ja kuidas möllavad.   Mõnikord on päris hea teada, millised keemilised reaktsioonid sinus möllavad kui sa mingil põhjusel ennast halvasti tunned. 
Miks me ei luba endale olla need, kes me päriselt oleme? Miks me tahame ennast suruda formaati, mida nimetatakse normaalsuseks? Kas sellest on võimalik kuidagi üle olla? On ikka, aga väga raske on lapsepõlves sisse kodeeritud mustritest vabaneda. See raamat aitab. Ja naer on alati terviseks.  

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave