Marie Benedict. Teine Einstein

 

Me teame Einsteini tema relatiivsusteooria põhjal. Meile on jäänud kuvand, justkui oleks ta olnud geenius. See raamat valgustab asja hoopiski teisest vaatenurgast. See räägib Einsteini esimesest naises Mileva Maricist. Ja see annab pildi, justkui Einstein ei olnud üldsegi mitte geenius, vaid hoopis viimane tõbras, kes suutis jalgade alla tallata kõik, kes ta egole jalgu jäid.

Alustasin raamatu lugemist lõpust. Tahtsin teada, kuivõrd tõepärane siin kirjeldatu on. Tegelikult ei saanudki ma sellele vastust. Raamat räägib sellest, et relatiivsusteooria sõnastas Einsteini naine, aga koore riisus ikkagi mees. Olgu tõega, kuidas on, aga eraldi probleem on naisteadlase roll 20. sajandi alguse ühiskonnas. See on kurb lugu paljutõotavast matemaatikust, kes jääb oma mehe varju, taandudes lõpuks primitiivseks majateenijaks. 

Mitza on rahvuselt serblane, lapsest peale ebatavaline tüdruk. Ta on eriti nutikas ja samas lombakas, nii et eakaaslased kiusavad teda ja vanemad annavad igal sammul mõista, et abielluda ta ei saa. Kes ikka tahaks vigast naist.  Nii otsustabki noor naine teadusele pühenduda. Aga siis hakkab arenema suhe Albertiga. Üks oluline liin ongi suhte dünaamika: alguses on kõik ebalev, ilus paljutõotav. Näib, et teadust ja pere-elu on siiski võimalik ühendada. Aga Albertiga koostöös valminud artiklite all naise nime ei ole. Ja selgub, et siin on Alberti käsi mängus. Lisaks sellele on mõlema vanemad abiellumise vastu. Albert on juut, Mitza serblane, mõlema rahvused on põlatud. Abielu siiski tuleb, aga mida kuulsamaks ja edukamaks Albert saab, seda rohkem tallab ta oma naise jalge alla. Viimaks ei luba ta proual avalikus kohas enda kõrval kõndida, ajab teiste naistega liine ja muutub koguni füüsiliselt vägivaldseks.

Kõrvale on toodud põgus sissevaade Marie Curie karjäärile ja sellele, et abikaasadel siiski on võimalik koos teadust teha, tarvis ainult tahta. 

Kurb lugu. Ja ei saagi täpselt aru, kui palju sellest on tõsi. Aga mõtlemapanev ikka.