Camilla Läckberg. Nõid

 

Ma olen lugenud, aga ei ole pikalt kirjutanud. Lihtsalt katsun jälgida, et kirjutamine ei muutuks kohustuseks. Sellisel juhul kaob selles lust ja asjal pole mõtet. See ei ole ju töökoht. Sestap siis paus. Aga täna tuli tuju kirjutada. 

Läckberg on Läckberg. Ta kas meeldib või ei meeldi. Mina võtan ta kätte siis, kui tahan lugeda midagi, mis erilist pingutust ei nõua. Meeldib-ei meeldi ei puutu siin asjasse. Eks see ole omamoodi eskapism. Seda raamatut kätte võttes oli füüsiliselt tunda, et põgenemine saab olema pikemaks ajaks. Üle kuuesaja lehekülje Läckbergi meenutab pigem Harry Potteri sarja või hoopis Vene kirjandusklassikat. 

Raamatu ülesehitus iseenesest on päris keeruline. Paralleelselt toimub tegevus kolmel ajastul. 17. sajandi nõiaprotsesside taustal jälgitakse ühe õnnetu naise saatust. Loomulikult läheb siin nii, et need, keda sa kõige rohkem aitad, löövad sulle noa selga. Ja massihüsteeria toimib igal ajal. Tegelikult jääb selgusetuks, kuidas see jutustus raamatu ülejäänud osadega seostub. Lahenduse annab alles järelsõna ees olev selgitus. Kes tahab, see usub... Aga huvitav lähenemine. 

Osa raamatust toimub 1980ndatel. Üks nelja-aastane tüdruk kaob talust ning hiljem leitakse ta tapetuna metsajärvest. Süüdi jäävad kaks kolmeteistaastast tüdrukut. Kui kolmkümmend aastat hiljem tuleb üks süüdlastest filmitähena tagasi kodupaika filmivõtetele, kaob samast talust jälle nelja-aastane tüdruk. Temagi leitakse samast paigast. Nii kerkibki üles müsteerium, kas need kaks lugu on kuidagi omavahel seotud.

Uurimisrühm on ikka sama, mis Fjällbacka lugudes varemgi olnud. Aga seekord pühenduksin pigem politseiülem Mellbergile. Igas krimiloos peab olema üks totakas politseinik ja Mellbergi kuju etendab seda värvikalt. Ühest küljest on ta laisk, teisest küljest auahne. Pressikonverentsid suudab ta alati kihva keerata ja tema ennatlikel otsustel on teinekord traagilised tagajärjed. Samas on ta oma pere suhtes väga hea isa ja vanaisa, samuti näitab üles heatahtlikkust inimeste suhtes, kes tõeliselt hädas on. Väga mitmetahuline tegelane. Nii, nagu inimesed maailmas ikka: ei ole olemas üdini musta ega valget, rumalat ega tarka. Kõigis meis on kompott kõigest, ainult et kombinatsioonid on erinevad. 

Romaanil on nii palju kõrvalliine. Tundub, et autor justkui püüaks ühtede kaante vahele mahutada kõik tänapäeva ühiskonna probleemid. Siin on juttu homoseksuaalsusega seotud probleemidest, pagulaspoliitikast Rootsis, teismeliste omavahelisest varjatud kiusamisest, massitulistamisest. Kohati tundub, et seda kõike on korraga liiga palju. Justkui sööks torti, millel on korraga vahukoor, võikreem, keedukreem, šokolaadilaastud, mandlitükid, martsipanililled, võiroosid ja mida iganes veel. Aga eks see ole maitseküsimus.