Catherine Pancol. Pruudil olid jalas kollased saapad I

 

Väga intrigeeriv pealkiri, kutsub lugema. Huvi toidab seegi, et tagakaane tutvustusel nimetatakse autorit üheks kaasaja olulisemaks prantsuse kirjanikuks. 
India ja Louis on õde ja vend. India on kümme, Louis kaheksa aastat vana. Nende ema on elitaarsest veinitootjate perekonnast välja heidetud, sest abiellus lihttöölisega. Nii ei ole lastel oma päritoluperega mingit kogemust. Nad on lihtsad, siirad, tavalised lapsed, kelle ema elab oma elu kohati puntrasse ja harutab seda siis jälle lahti. 
Ühel hetkel annab nende ema nad veinimõisa väravas onule üle ja ise kaob. Lapsed on täiesti uues keskkonnas, millega peavad kohanema. Romaan ongi ühe perekonna lugu, kus igaüks on omamoodi, igaühel on oma ambitsioonid, inimeste vahel on rohkelt intriige. Kontrastiks sellele on India ja Louis` lapselik siirus. 
Raamatus on rohkelt dialooge, neist osa väga vaimukate ütlemiste ja mahlaka keelega. Eriti nauditav on onu Ambroise ja vanaema Alienori diskussioon enne last saabumist. Nimelt teeb vanaema näo, et ei taha neist lastest midagi kuulda. Paar stiilinäidet ka:

Ambroise oli kummardunud ema kohale ja surunud huuled ta juustele.
"Kuidas te oskate alati olla nii veetlev?"
Ja siis emast eemaldudes:
"Lubage, et olete neile kahele lapsele hea vanaema."
"Ma ei salli vanaemasid. Neil on hallid juuksed ja karvad lõua otsas, nad ütlevad teravusi ja lõhnavad pahasti." (lk 87)
---
"Sa ise oled jõmpsikas. Sa üldse ei mõtle. Abielu on kohandatav institutsioon. Ennekõike on vaja head kokkulepet. Kirg pole nõutav. Sellest saaks isegi segav asjaolu... Samas seob tubli sõprus paari tugevasti."
"Kas te suurest sõprusest sünnitasite neljakümne neljaselt lapse?" (lk 148)

Raamatu näol ei ole tegemist klassikalise looga, millel on algus ja lõpp. Lõppu õeti ei olegi, otsad jäävad lahtiseks. Aga lugu ise koosneb erinevatest fragmentidest, jutustatud justkui veidi hajevil olevana. Mingil hetkel tekivad paralleelid perekonnalooga, millest räägib Marquezi "Sada aastat üksildust". Elu ja sarkastiline huumor ja surm ja jälle elu - kõik segamini. Väga omapärane lugemiselamus. 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave

John Fowles. Liblikapüüdja

Kujutis
Ma ei soovitaks seda lugeda kurvameelse loomulaadiga inimestel. Ka minul, kes ma ennast pean parandamatuks optimistiks, tekkisid pärast selle lugemist uinumisraskused. Eesti keeles on raamatust ilmunud õige mitu erineva kaanekujundusega trükki, mis iseenesest juba viitab sellele, et tegemist on klassikaga. Teoses vastandub kaks äärmuslikult erinevat maailmavaadet: ühest küljest vaba mõtlemist idealiseeriva kunstitudengi ja teisest küljest haiglaselt kiiva ilmsete isiksusehäirete all kannatava mehe omad. Kogu lugu seisneb selles, et teine võtab esimeselt vabaduse. Loo ülesehituse teeb huvitavaks see, et samu sündmusi käsitletakse mõlema osapoole vaatenurgast. Kindlasti on siin mõtlemisainet selle üle, kuivõrd erinevalt võivad inimesed asju ja sündmusi näha ja mõista. Loo arenedes käsitleb kirjanik sedagi, mida teeb pikaajaline vabadusekaotus inimese hingega. Ja jällegi on siin näha omamoodi võitlust kahe ülalkirjeldatud mõtteviisi vahel. Ja siis veel igihaljas teema: armastus. Kas me n
Lisateave