Raamatukoi lugemislood

  Selle raamatu kingin ma endale sünnipäevaks. Reeglina soetan koju ainult neid raamatuid, mida kindlasti mitu korda loen ja seda tahan küll varsti jälle lugeda. Minust on saanud Õnnepalu fänn. Otsin raadiosaateid, raamatuid, kõike, sest see, mida see mees ütleb ja kirjutab, on nii kosutav. See toob su välja tänapäeva maailma kiirusest ja tühisusest ning paneb asjad hoopis teistsugusesse perspektiivi.  Ööülikooli raamatukogu sarja köited koosnevad loengutest, mida on võimalik kuulata ka audios. Samas - raadiosaade ja kirjutatud sõna mõjuvad kuidagi erinevalt. Audiona on mõtted kuidagi valmis ja kuulajal jääb üle need lihtsalt vastu võtta. Lugedes aga dikteerid sa oma tempo ise, paned vahepeal raamatu käest, mõtiskled, käid korra ära oma maailmas, loed sama teksti uuesti. See annab kuidagi võimaluse sügavuti minna ja omaenda sisemusega kohtuda. Viimane osa raamatust, Toomas Pauli ja Tõnu Õnnepalu vestlus, räägib vaikusest. Sellest, kuidas me ei oska elada tegevusetult, vaikuses. Meil on

  Väidetavalt on see triller. Pigem siiski ajaviiteromaan, üsnagi naistekas. Abielupaar jõuab puhkuselt koju, aga üllatuslikult on neile sisse kolinud üks naissoost peretuttav. Ta magab nende abieluvoodis ja kannab naise riideid. Ta räägib, et tema abielu on kriisis, ta jääb nende juurde nädalateks ja muutub üsnagi pealetükkivaks. Olukord on keeruline. Siis hakkavad toimuma mõrvad. Mängus on ka hulk kõrvaltegelasi. Igasugused salasuhted tulevad ilmsiks.  Raamatus ei ole klassikalist lähenemist, kus politseiuurija mingeid juhtumeid lahendaks. Kõik sündmused on kujutatud osaliste silmade läbi. Ja tulemus on üllatav. Kindlasti ei tasuks lugemist epiloogist alustada, sest siis ei ole ülejäänud raamatul mõtet. Aga muidu on see hea lihtne puhkepäevalugemine, paras üheks päevaks võtta. 

  Mõtlemapanev, nauditav romaan, on selle kohta kirjutanud Swenska Dagbladet. Nina Wähä stiil on selline, et lugemine ise on nauding. Nii, nagu "Testamenti" lugedes, on ka siin tunne, et tiksud vaikselt raamatu juures, mõnuled ja justkui ei tahakski lõppu jõuda. Kogu tekst on nii mitmekihiline, et kohati kutsub mitu korda üle lugema. Ühest küljest on see lihtsalt üks romaan, millest toimub tegevus, aga teisest küljest on ridade vahele nii palju peidetud.  Katja ja Lou on keskkooli teatriklassis parimad sõbrad, kes jagavad teineteisega kõike. Katja on justkui andekam, aga ometi jõuab elus haljale oksale Lou. Ta saab tuntuks paljude filmide peaosatäitjana, neist kõige suurema läbimurde toob talle "Babetta". Lou lendab laia maailma, Katja aga jätkab filmikriitikuna Rootsis. Ühel päeval saab Katja Loult kutse tulla suveks Prantsusmaale tema ja ta mehe Renaud juurde puhkama. Ja Katja läheb. Läheb sellepärast, et ta on alati teinud seda, mida Lou tahab. Sõbrad teevad ju n

  Juhtusin mõni aeg tagasi ETVs nägema kirjandusministri saadet Gert Kiileriga. Jutt oli nii huvitav, et tekkis tahtmine teada saada, mis raamatutega tegemist. Vestlus oli kohati nii üle võlli jabur, et lihtsalt kutsus lugema. Saadet saab vaadata siit .  Nii juhtuski, et panin ennast raamatukogus järjekorda, et kasvõi ühte raamatut lugeda. Ja ma ei kahetse. Võtsin kätte ja neelasin selle ühe ampsuga alla. Hea kerge lugemine oli. Kuigi tegemist on järjega raamatule "Eranuhke ei armasta keegi", ei seganud see kuigivõrd lugemist, et esimene osa vahele jäi. Küllap võtan selle ka ühel päeval ette.  Jälle tekkis lugedes selline pehmete villaste sokkide tunne. Eesti autor ja hea eesti keel on ikka üks mõnus kombinatsioon. Teksti on lihtne lugeda, see on täis rikkalikke varjundeid ja lopsakaid väljendeid. Viimased ajavad kohati lausa naerma. Kui mantlis ja kaabus Paul Johnson astub sisse motoklubisse, siis sobib ta sinna sama halvasti kui ülekaaluline nunn missivõistlustele. Kui toas