Gert Kiiler. Saatus koosneb juhustest

 

Juhtusin mõni aeg tagasi ETVs nägema kirjandusministri saadet Gert Kiileriga. Jutt oli nii huvitav, et tekkis tahtmine teada saada, mis raamatutega tegemist. Vestlus oli kohati nii üle võlli jabur, et lihtsalt kutsus lugema. Saadet saab vaadata siit. 

Nii juhtuski, et panin ennast raamatukogus järjekorda, et kasvõi ühte raamatut lugeda. Ja ma ei kahetse. Võtsin kätte ja neelasin selle ühe ampsuga alla. Hea kerge lugemine oli. Kuigi tegemist on järjega raamatule "Eranuhke ei armasta keegi", ei seganud see kuigivõrd lugemist, et esimene osa vahele jäi. Küllap võtan selle ka ühel päeval ette. 

Jälle tekkis lugedes selline pehmete villaste sokkide tunne. Eesti autor ja hea eesti keel on ikka üks mõnus kombinatsioon. Teksti on lihtne lugeda, see on täis rikkalikke varjundeid ja lopsakaid väljendeid. Viimased ajavad kohati lausa naerma. Kui mantlis ja kaabus Paul Johnson astub sisse motoklubisse, siis sobib ta sinna sama halvasti kui ülekaaluline nunn missivõistlustele. Kui toas on vaikus, siis võib kuulda maja taga olevas järves ujuvate kalamaimude hingamist. Ja kui sportautot omav detektiiv hakkab juhtima Opelit, siis selle kiirendus meenutab pigem liigesehaiguse käes vaevlevat kilpkonna. Selliseid väljendeid on siin ridamisi ja see teeb lugemise nauditavaks. 

Omamoodi jabur on ka see, et tegevus toimub 1961. aastal Viljandis. Aga Eesti on iseseisev riik. Viljandist on saanud kasiinopealinn ja Ameerikast naasnud eradetektiiv Paul Johnson ajab seal oma asja. Johnson on vana kooli mees, kihutab ringi ja kohtub inimestega. Mingeid tehnilisi vahendeid ta ei kasuta. Lihtsalt järgib, vestleb inimestega ja paneb tööle oma loogika. Johnson ise on väga värvikas tegelane, aga ridamisi lisandub vähemalt sama värvikaid kõrvaltegelasi. Näiteks Benno, justkui paadialune, aga Johnsoni tegevuses väga oluline mutter. Või siis Eva, Johnsoni abiline, seejuures üheaegselt võluv daam ja väga terav pliiats. 

Detektiivi poole pöördub üks rikas noormees, kes teatab neiu kadumisest. Esialgu tundub, et tüdruk on lihtsalt teadmata suunas jalga lasknud, aga kui asja uurima hakatakse, siis läheb päris märuliks. Tapmist ja tagaajamist on küllaga. Osa tegevust on viidud Mustveesse, kui Johnson ja Eva jälgi ajama sõidavad. Käin päris tihti Mustvees, ilmselt järgmisel korral seda külastades hakkab mul naljakas. Et kus see Johnson siis on. 

Pinevust jätkub raamatu lõpuni. Kui krimiraamatuid piisavalt palju lugeda, siis on raske leida üllatusi. Siin on need olemas. Ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi (ütles Karlsson Katuselt).