Tõnu Õnnepalu. Siinpool vaikust

 

Selle raamatu kingin ma endale sünnipäevaks. Reeglina soetan koju ainult neid raamatuid, mida kindlasti mitu korda loen ja seda tahan küll varsti jälle lugeda. Minust on saanud Õnnepalu fänn. Otsin raadiosaateid, raamatuid, kõike, sest see, mida see mees ütleb ja kirjutab, on nii kosutav. See toob su välja tänapäeva maailma kiirusest ja tühisusest ning paneb asjad hoopis teistsugusesse perspektiivi. 

Ööülikooli raamatukogu sarja köited koosnevad loengutest, mida on võimalik kuulata ka audios. Samas - raadiosaade ja kirjutatud sõna mõjuvad kuidagi erinevalt. Audiona on mõtted kuidagi valmis ja kuulajal jääb üle need lihtsalt vastu võtta. Lugedes aga dikteerid sa oma tempo ise, paned vahepeal raamatu käest, mõtiskled, käid korra ära oma maailmas, loed sama teksti uuesti. See annab kuidagi võimaluse sügavuti minna ja omaenda sisemusega kohtuda.

Viimane osa raamatust, Toomas Pauli ja Tõnu Õnnepalu vestlus, räägib vaikusest. Sellest, kuidas me ei oska elada tegevusetult, vaikuses. Meil on vaja lärmi, sest oleme sellega harjunud. Justkui vaikus oleks piinlik. Aga samas - iga sõna taga on mõte. Ja kui mõtet ei ole, siis on su jutt lihtsalt tühi loba, et täita vaikust. Me kohtame seda kogu aeg. 

Mul on tunne, et suurem osa massimeedia toodangust ongi tühi loba. Selle taga ei ole mitte mingisugust tõsisemat mõtet. Meie ühiskond on meelelahutusühiskond. Me oleme iseendast sedavõrd võõrdunud, et vajame kedagi, kes lahu(s)taks meie meele ära. Ikka selleks, et mitte iseendaga kokku saada. Ja me oleme nõus selle eest raha maksma. Nii meie ühiskond toimib. Mis siis on iseenda juures niivõrd hirmutav? Kas pidev võrdlemine, püüdlemine mingite edu standardite poole paneb meid iseenda eest põgenema? Et äkki ma ei kõlba, ei ole piisavalt hea...

Selle raamatus on nii palju ainest järelemõtlemiseks, et igaüks, kes tahab aimu saada, mis kaante vahele peidetud, peab ise lugema. Mina loen varsti uuesti, sest mul on seda vaja.