Durian Sukegawa. Oamoos

 

Jaapani kirjanike romaanid on alati omapärased. Need on kuidagi staatilised, rahulikud, justkui täiesti teistsuguse maailmatunnetusega. Võib-olla sõltub see ka tõlkest, aga pigem kipun arvama, et hea tõlge just selle imeliku meeleolu edasi annabki. Ja nende raamatute lugemine on ka justkui täiesti omamoodi tegevus, see ei ole tavaline lugemine. 

See on ilus lugu omapärasest sõprusest. Sentaro on vabanenud vanglast ja töötab ühes kondiitriäris, et ära maksta oma võlad. Selles pakutakse meie mõistes pannkooke oamoosiga. Korraga ilmub tema juurde vana, moondunud kätega naine, kes pakub oma abi oamoosi keetmisel. Loomulikult arvab Sentaro, et sellises vanuses ja selliste kätega ei ole võimalik midagi asjalikku teha. Naine ei ole huvitatud rahast, ta tahab lihtsalt appi tulla. Nii siis lähebki, et oamoos saab selles kohas täiesti uue kvaliteedi ja äri hakkab kasvama. Aga probleemiks on naise käed, need hirmutavad kliendid eemale... Siis tuleb päevavalgele naise saladus ja see on hirmutav. Naine lahkub, aga Sentaro hoiab temaga ikka sidet. Ja ta õpib temalt palju. 

Õpib seda, et me ei ole siia maailma sündinud mitte selleks, et midagi saavutada, vaid selleks, et maailm üleüldse olemas oleks. See, mida me ei näe ega kuule, ei ole olemas. Ja igaüks näeb ning kuuleb erinevalt, seega elab igaüks oma maailmas. Naine jutustab sellest, kuidas oad temaga räägivad, kuidas kuu ajab juttu ja puud ütlevad tarkusi. Ja kui ei ole vaatajat-kuulajat, siis maailma ei olegi.

Väga jõuliselt tuleb esile mõte, et ühiskond lükkab endast eemale teistsugused inimesed. Tihtipeale ei ole inimesed ise selles süüdi, et nad üldisest massist erinevad. Aga ühiskond on julm, ta ei võta omaks. Me arvame, et kui inimene meist erineb, siis ta on ohtlik. Aga võib-olla on ohtlikum just naabermajas elav tavaline inimene, kes kõiki neid, kes temast erinevad, põlgab? 

Kui esimesed viiskümmend lehekülge räägib üksikasjalikult hea oamoosi valmistamise üksikasjadest, siis tundub kõik kuidagi imelik. Kuidas saab sellisest asjast kirjutada? Aga samas - miks mitte. Sama hästi saaks kirjutada maja ehitamisest, kalapüügist, millest iganes. Iga tegevuse taga on nähtamatu. Selle nähtamatu nimeks on suhtumine. Asjade masinlik ärategemine ei ole tegemine, kui selle taga puudub hing. 

Millegipärast jäävad mu sõrmede külge viimasel ajal raamatud, mis aitavad aega maha võtta ja lihtsaid asju veidi sügavamalt vaadata. Ju mul on seda siis vaja. Ei ole mõtet pea laiali kogu aeg ringi tormata, õhtul väsinult voodisse vajuda ja hommikul sama tempoga edasi panna.