Tõnu Õnnepalu. Lõpetuse ingel

 Loomingu Raamatukogu 2015/8-9


Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Kirjaniku paradiis on Vilsandi. Õnnepalu läheb sinna 2014. aasta oktoobris neljaks nädalaks. Aga ta mitte ainult ei loe, ta kirjutab ka. Kirjutab "Lõpetuse ingli". Mõtted kunsti üle viivad laiemale arutelule elust ja surmast. Kirjeldused igapäevastest argitoimetustest annavad kõigele teistsuguse, sügavama tähenduse. Seda lugedes on korraga tunne, justkui oleksid kiirrongilt maha astunud ja hakkad asju päriselt märkama.

 Ja selle kõige taustal on teatrietendus: loodus, mis liigub oma rada. Õhtusest täiskuust saab omaette etendus. Kaks põtra saavad inimese loomsõpradeks. Ja lahkuvad linnud etendavad lendavat ooperit. 

Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Minu paradiis sellel nädalavahetusel on minu kodu. Üksi, ilma eriliste kohustusteta, seltsiks mõnus raamat. Mulle meeldivad hilissügisesed vihmased pimedad päevad, kui aknast välja vaadates ei saa õieti aru, sajab seal vihma või lund. Teed pliidi alla tule ja korraga ongi hubane. Külma ja tule kontrast on nauding. Ja kõige sisukam tegevus on mitte midagi tegemine. Igasugune sahmerdamine tundub selle kõrval mõttetu. Ja käsi ei tõuse mitte ühtegi nuppu keerama ega ekraani näppima, sest sellesse paradiisi pole rämpsu vaja. Ainult tuli, lumevihm, raamat ja mina. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn
Lisateave

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Kujutis
  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna
Lisateave