Raamatukoi lugemislood

  Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna.  Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks.  Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ...

  On olemas krimiromaanid, head krimiromaanid ja sellised krimiromaanid, mis võtavad vägisi tüki su ööunest, sest neid lihtsalt ei saa käest ära panna. Sain täna öösel napilt viis tundi magada, nii et võib arvata, millisesse kategooriasse kuulub Ragnar Jonassoni "Udu". Ei mäletagi, millal ennast niimoodi lugema unustasin. Aga see on hea võimalus korraks reaalsusest põgeneda.  Romaani alguses loeb üks tegelaskujudest, Erla, raamatut. Ja tema tunne on just nimelt see, mis tekitab minus äratundmise: Lugemine pakkus Erlale suuremat naudingut kui ükski teine asi maailmas. Hea raamat suutis ta viia kaugele eemale, teistsugusesse maailma, teise riiki, teise kultuuri, kus kliima oli soojem ja elu lihtsam. (lk 19-20) See raamat viib lugeja samuti teistsugusesse maailma, teise riiki, kus kliima on külmem ning elu üksildane ja pime. Kummalisel kombel on see köitev. Ilmselt põhjuseks on see, et ülesehituselt ei ole see teps mitte klassikaline krimiromaan. Ja ühte kolmest tegevusliinist o...

  Kui tahad midagi tõeliselt absurdset lugeda, siis see on õige valik. Arvasin, et Jonas Jonasson on euroopaliku absurdi tipp ja et Kivirähk on ainulaadne, aga see raamat ei jää nimetatutele mitte millegi poolest alla.  Üks ülbe karjeristist telesaatejuht Kim Lange keskendub ainult karjäärile, ronib üle laipade ja jätab pere täiesti unarusse. Ta arvab, et nii ongi õige elada. Kuni talle kukub ootamatult pähe Vene kosmoselaevalt langenud pesukauss. Kim ärkab sipelgana. Ja siis selgub, et sellise ümbersünni on põhjustanud halb karma. Kim hakkab kibekiiresti head karmat koguma, teeb läbi lugematuid ümbersünde ja üritab iga hinna eest oma perega taas kokku saada. Seejuures vaatleb ta looma(de)na inimeste maailma ja hindab oma väärtused täielikult ümber.  Raamatu teeb väärtuslikuks hea huumor ja visuaalne kujundikeel. Seda lugedes on tunne, nagu vaataksid täiskasvanutele mõeldud multikat. Sellist joonistatud varianti, umbes nagu "Kaka ja kevad". Kui asja uurima hakkasin, siis ...

  Nagu naistekas ja nagu krimi. Põgenemiseks kõlbab küll.