Ragnar Jonasson. Saar

 

Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna. 
Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks. 
Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ei ole, on vaid õnnetud inimesed. Ja uurija jälgib justkui taustalt, mis juhtus. 
Selles romaanis lähevad neli noort üksikule kaljusaarele ja üks neist saab surma. Väliselt näib tegemist olevat õnnetusjuhtumiga, aga loo võtmeks on proloogis esitatud jutustus, mis justkui ei haaku kogu ülejäänud sündmustikuga. Alles raamatu viimasel kolmandikul hakkab tegutsema politseiinspektor Hulda, kes püüab asjast sotti saada. Ei mingit tagaajamist ega kuritegelikke rühmitusi, lihtsalt kolm noort kes midagi varjavad. 
Hulda jääb jutustuses küll tagaplaanile, aga mitme romaani lõikes kujuneb temast terviklik pilt. See on õnnetu eraeluga naine, õigupoolest ei ole tema eralaust selle romaani sündmustikku enam midagi järele jäänud. Ja väike seebiooperilaadne kiiks tuleb siit ka sisse, kui Hulda Ameerikas oma isa otsimas käib. Ka see kõrvalliin on lahendatud üsna ootamatult...
Jah, Jonassoni lood on külmad, õnnetud ja magusad.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave