David Safier. Halb karma

 

Kui tahad midagi tõeliselt absurdset lugeda, siis see on õige valik. Arvasin, et Jonas Jonasson on euroopaliku absurdi tipp ja et Kivirähk on ainulaadne, aga see raamat ei jää nimetatutele mitte millegi poolest alla. 
Üks ülbe karjeristist telesaatejuht Kim Lange keskendub ainult karjäärile, ronib üle laipade ja jätab pere täiesti unarusse. Ta arvab, et nii ongi õige elada. Kuni talle kukub ootamatult pähe Vene kosmoselaevalt langenud pesukauss. Kim ärkab sipelgana. Ja siis selgub, et sellise ümbersünni on põhjustanud halb karma. Kim hakkab kibekiiresti head karmat koguma, teeb läbi lugematuid ümbersünde ja üritab iga hinna eest oma perega taas kokku saada. Seejuures vaatleb ta looma(de)na inimeste maailma ja hindab oma väärtused täielikult ümber. 
Raamatu teeb väärtuslikuks hea huumor ja visuaalne kujundikeel. Seda lugedes on tunne, nagu vaataksid täiskasvanutele mõeldud multikat. Sellist joonistatud varianti, umbes nagu "Kaka ja kevad". Kui asja uurima hakkasin, siis selgus, et sellest ongi multikas tehtud. Joonistatud. Kuidagi peaks selle Netfixist kätte saama, tahaks vaadata küll. Sest lugu ise on nii värvikas ja äge, et huvitav oleks näha, kuidas keegi teine selle pildiks on teinud. 
Autor on väga teravmeelselt ja kriitiliselt toonud välja selle, kuidas inimesed oma igapäevaelu mõttetutele veidrustele kulutavad, selle asemel, et pühenduda tõelistele väärtustele. Sellele, mis päriselt korda läheb. Kui varem glamuurne Kim sünnib taas ülipaksu naisena ja peab selliselt oma kehaga toime tulema, siis see on otsene hoop tänapäeva kehakultuse pihta. Aga Kim oli kõrk, Maria aga hea südamega. Kim oli jõukas, aga Maria puupaljas. Väärtused vastanduvad niis selgelt. Muidugi on raamatul happy end, aga see on ju kohustuslik.
Täna hommikul üles ärgates (või tegelikult äratas mind mu väga häälekas kass) vaatasin Lulut (oma kassi) ja mulle näis, et olen teda kunagi varem kohanud. Kusagil inimeste maailmas. Äkki on tema ka tagasi tulnud inimene? Eks ma räägin temaga, kuulan, mida ütleb.
Ja täna hommikul tegi ta nii: 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave