Ragnar Jonasson. Udu

 

On olemas krimiromaanid, head krimiromaanid ja sellised krimiromaanid, mis võtavad vägisi tüki su ööunest, sest neid lihtsalt ei saa käest ära panna. Sain täna öösel napilt viis tundi magada, nii et võib arvata, millisesse kategooriasse kuulub Ragnar Jonassoni "Udu". Ei mäletagi, millal ennast niimoodi lugema unustasin. Aga see on hea võimalus korraks reaalsusest põgeneda. 

Romaani alguses loeb üks tegelaskujudest, Erla, raamatut. Ja tema tunne on just nimelt see, mis tekitab minus äratundmise:

Lugemine pakkus Erlale suuremat naudingut kui ükski teine asi maailmas. Hea raamat suutis ta viia kaugele eemale, teistsugusesse maailma, teise riiki, teise kultuuri, kus kliima oli soojem ja elu lihtsam. (lk 19-20)

See raamat viib lugeja samuti teistsugusesse maailma, teise riiki, kus kliima on külmem ning elu üksildane ja pime. Kummalisel kombel on see köitev. Ilmselt põhjuseks on see, et ülesehituselt ei ole see teps mitte klassikaline krimiromaan. Ja ühte kolmest tegevusliinist on osavalt põimitud õudusjutu jooni: väljas on pime, tegevus toimub inimtühjas paigas, telefon lülitub välja, elekter ka... Ja siis tuleb võõras, kes ilmselt valetab. Öösel kuuleb Erla, kuidas võõras pööningul jalutab. Ja väljas on tuisk, mitte keegi majast minema ei pääse... Pesuehtne õudukas. Samas on see nii köitvalt kirjutatud, et lihtsalt ei saa käest ära panna. Kohati justkui ei juhtugi midagi erilist, aga pinge muudkui kasvab. 

Raamatu kolm tegevusliini tunduvad esmapilgul juhuslikud, aga lõpuks langevad tükid omavahel kokku ja kõik moodustab terviku. Kuidas on omavahel seotud üksilduses elav abielupaar, tundmatu võõras, kes jõulude eel nende uksest sisse astub, ja hilissügisel kaduma läinud tüdruk? Ja miks tütar jõuluõhtul külla ei tule? Lõpptulemusena pöördub kõik pea peale. Head ei ole enam head ja pahad ei ole pahad. Hea ja kurja piir hägustub. 

Ilmselt ei ole see nõrganärvilistele ja depressiivsetele inimestele kõige tervislikum lugemine. Aga minule meeldib kui asjad ei ole poolikud: kui on õudne, siis olgu korralikult. 

Romaanis ei ole udu. Igatahes mitte väljas. Aga udu võib olla ka inimese peas...