Anna Gavalda. Lohutaja

• Elus on palju asju, mida ei saa internetist alla laadida.
• Internet on muutnud meie maailma pisikeseks buduaariks.
• Inimesed, kes on su lähedal ja keda sa usaldad, võivad ootamatult sulle noa selga lüüa ja nautida seda, kui halvasti sul läheb.

Need on mõned raamatust leitud ivad, vabas vormis ümber sõnastatud.

Sain selle raamatu kaudse soovitusega kelleltki, keda ma ei tunne ja kes sai seda lugedes elamuse. Võtsin ja lugesin ega saanud aru, kuidas sellest on võimalik elamust saada. Nii igav oli. Pool raamatut. Ja siis läks lahti! Üks öö jäi pooleldi magamata. 

See raamat koosnebki justkui kahest eraldi loost, mida seovad mõned üksikud niidid. Ja kui seda igavat poolt ei oleks, siis ei oleks ka teisel poolel erilist mõtet. Niisiis kirjeldab autor ühe - tegelikult mitme - inimese elu. Igavat, raamidesse surutud, justkui eesmärgistatud (jälle karjäär!). Lihtsalt igapäevaelu, pealtnäha väga asjalikud asjatoimetused. Samas eksisteeriks justkui perekond, aga tegelikult seda ei ole. Inimesed lihtsalt ei suhtle omavahel. Peavad oluliseks ilus-olemist, glamuuri, edu. Hirmus on seda lugeda, sest paganama tihti asjad just nii käivadki. Kohutav ja lõputu rutiin. Ja siis hakkab peategelase minevik ootamatult lahti rulluma ning see on valus kõikidele asjaosalistele. Aga inimene ju ei muutugi enne, kui tal on nii valus, et teisiti ei saa.

Siit algab teine pool, mida võiks pidada "Bullerby laste" prantsuse versiooniks täiskasvanutele. See on elurõõmus, vaba, veidi metsik. Ja samas mõtestatud. Ja mitte miski ei ole selge. Päriselt ju ei ole ka. Erinevad liinid hakkavad tasapisi kokku jooksma. Ma usun, et kui see lõpuni lugeda, siis lööb see päris paljudel silmad plaksuga lahti. Ja selle taustal on hea tunda, et elan just seda elu, mida elan, ronin vette, kui tahan, söön metsmaasikaid, kui tahan. Ja kui ei taha, siis ei taha. Tagatipuks on mul järjest rohkem tunne, et peaks vist endale kanad võtma. Koduloomi on kuidagi vähe. Mis sellest, et kass ööpäevaringselt mul igal pool kaasas käib (isegi vetsus). Neid kaasaskäijaid võiks rohkemgi olla.

Siin on kõike - elu ja surma. Üleüldse on surm ennast viimasel ajal hakanud jälle järjest rohkem meenutama. See pole üldse paha, väga tervendav on.

Raamat näeb erakordselt ilus välja. Pildilt nii ilus ei paistagi. Ja Anna Gavaldat tutvustatakse tagakaanel kui kaasaegset prantsuse loetuimat kirjanikku.