Jussi Adler-Olsen. Patsiendikaart nr 64

Ausõna, ma olen vahepeal päris palju lugenud. Lihtsalt ei ole olnud tuju kirjutada. Samas on kogu aeg kuklas tiksunud, et võiks ju...

Mõned inimesed on küsinud, et miks ma seda ei tee. Küllap peaksin neile kõigile tänulik olema, sest just need inimesed on viimasel ajal andnud mulle tõuke, et võtan nüüd asja käsile.

Jälle üks krimipõnevik. Ma ei tea, kust mulle see kirg külge on jäänud, aga ma lihtsalt pean neid lugema. Ja see siin on eriline.

Tavaline krimka näeb välja selline, et kusagil on mingi uurija, keegi tapetakse, parem veel, kui mitu, ja siis on võimalus jälgida, kuidas süüdlane üles otsitakse. Seejuures on olemas kahtlusaluste grupp ja tavaliselt on tegelikult süüdi see, keda kõige vähem kahtlustada võiks.

Selle loo tegevus toimub paralleelselt kolmel erineval ajal. See eeldab, et lugeja peab natuke ajusid pingutama. Ei saa päris nii lugeda, nagu sööks taldrikutäit kartuliputru, et hakkad taldriku ühest servast peale ja lõpetad teises servas. Paar tükikest pekki ka vahel vast. 

Kõigele lisaks ei olegi siin justkui mingit saladust. Kuna minevik on lagedale laotud, siis on lihtsalt võimalus jälgida, kuidas erinevad otsad raamatu lõpuks omavahel kokku jooksevad. Tundub, justkui ei olekski põnev. Aga vot on küll. 

Puhas krimka see küll ei ole, ja väga lame ka mitte. Näiteks joonistub siin väga selgelt välja keskkonna mõju inimesele. Peategelane kasvab üles väga labases keskkonnas: talus, kus ropendamine ja loomade avalik paaritamine on tavapärane. Laps peab seda täiesti loomulikuks ja kui ta oma kogemustepagasiga kooli läheb, siis ei saa ta sugugi aru, mille eest teda karistatakse. Kirjanik kirjeldab väga räigelt seda, kuidas ühiskond teistsugused kohe nõrgamõistuslikeks tembeldab, süvenemata, mis selle taga on. Paralleele reaalse eluga annab siin tõmmata küll. Kõige lihtsam on vaadata lapsi, kes kooli ja sõpruskonda vahetavad. Ei lähe eriti kaua, kui laps muutub uue keskkonna nägu. Ega täiskasvanutegagi teisi ole, lihtsalt me ei taha seda endale tunnistada. Eks see ole iseendale valetamine. Ei ole me midagi konservid, keskkonnast isoleeritud. Ja ei peagi ju olema. Nii et: kui tahad muutuda, otsi uus keskkond, millel sa lubad ennast mõjutada.

Lool on justkui mitu peategelast. Igas kriminaalromaanis on minu meelest eraldi nähtus peategelasest uurija. Nii ka siin. Ikka on neil omad kiiksud küljes ja ikka on nad isepäised, ei allu ülemuste käskudele ja tegutsevad lubamatu ja lubatud tegevuse piiril. Eraelu on neil ka tavaliselt sassis. Tegelikult on siin terve uurijate kamp omaette galerii. Ja nalja saab ka: kogu politseijaoskond põeb kõhuviirust, nii et liiklusummikus seistes püüab peategelane meenutada, mitukümmend aastat tagasi ta viimati püksi tegi. 

Juba raamatu alguses näib, et on selge, kes on süüdi ja mingit saladust üldse ei olegi. Sellegipoolest on põnev lugeda. Ja siis, viimastel lehekülgedel selgub, et asjad ei ole üldse nii, nagu need paistavad. Lahendus on nii ootamatu, et seda ei oska kõige elavama fantaasiaga inimene ka vist ennustada.

Aga kirss tordil on epiloog. Ükskõik, kes sa oled ja kuidas sind on koheldud - SA OLED PIISAVALT HEA. Kahju ainult, et mõnele inimesele see sõnum alles pärast surma läkitatakse. 

Ma olen täiesti veendunud, et Adler-Olseni raamatuid loen tulevikus veel. See siin oli küll puhas nauding.