Fredrik Backman. Karulinn

 

Ma ei oleks kunagi uskunud, et raamat, mille peategelaseks on hokimäng, võib olla huvitav. Olen varem lugenud Fredrik Backmani teisi raamatuid, aga see on hoopis teistsugune. Kui varasemalt eesti keelde tõlgitud lood on armsad, südamlikud ja vürtsitatud natuke naiivse naljaga, siis see on üdini tõsine, aga samas sellele autorile omaselt elujaatav. 
Elu on elu ja mäng on mäng. Aga mis juhtub, kui need kaks lähevad segamini? Nii, et kogu elu ongi mäng. Kas leidub kedagi, kes saab surivoodil öelda: "Ma võitsin elu."? Umbes nii, nagu hokimeeskond mängu lõpul juubeldab: "Me võitsime mängu." Elu saab lihtsalt elada, ilma lõppkokkuvõttes võitmata või kaotamata. Mitte keegi ei ole võitja  või kaotaja. 
Aga selles loos just nii läheb. Ühe väikese linnakese elu võrdub hokimänguga. Kogu oma identiteedi, mineviku ja tuleviku seovad elanikud ühel või teisel viisil hokiklubiga. Kõik on hästi niikaua, kui inimeste vahel kõik laabub. Aga kui asjad üleöö harjumuspärastest raamidest väljuvad, saab sellest draama. Enam ei ole võimalik mõista, kus on tõde ja kus vale, missuguse poole keegi peab valima. Ja kas üldse peab valima? Mängu tuleb erinevate inimeste mainest tulenev mõju, nii et suurem osa inimesest valib populaarse inimese poole. Vaid üksikud julgevad iseseisvalt mõelda ja avalikult välja öelda oma seisukoha, riskides sellega, et nad lükatakse kogukonnast välja. Ja samas need, kes karjaga kaasa jooksevad, on kõige esimesed, kes naaberlinna hokiklubisse panustavad, kui oma linnas kõik kokku kukub. 
Raamat on väga mitmekihiline. Tihtipeale kirjeldab autor tegelaste niisuguseid mõtteid, milles võib ära tunda omaenda mõttekäike. Niisuguseid, mille olemasolu on endalegi raske tunnistada, rääkimata väljaütlemisest. Samas käsitleb ta laiemalt kogukonnas toimuvaid laiemaid reaktsioone erinevatele sündmustele.
Üllatused on ka. Mulle meeldivad üllatused. Kohati tundub toimuv ülimalt ähvardav, lausa morbiidne, aga siis jälle muutub kõik vastupidiseks. Küsimus on lihtsalt selles, milline tegelane jääb iseennast õigustama ja teisi süüdistama ja milline võtab toimuvat kui järjekordset õppetundi. Mis sellest, et väga valus on, ikka on võimalik õppida ja oma eluga edasi minna. 
Ei hakka ma siin sisu lahti kirjutama, sellega võtan teistelt ära lugemise mõnu. Aga tasub lõpuni lugeda. Lisaks kõigele - teksti on lisatud suurel hulgal elutarkust, seda tuleb lihtsalt märgata. Siin paar näidet:
"Inimesest saab see, kes talle öeldakse, et ta on. Anale on alati öeldud, et ta on vale." 
"Iial enam ei leia sa selliseid sõpru, nagu sul oli viieteistaastasena. "
Mida sport meile annab? Ainult hetked. Aga elu koosnebki hetkedest. (Kirjutasin vabas sõnastuses, kordub mitmel pool läbi raamatu).


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik