Ruth Ware. Proua Westaway surm

 

Tagakaane tutvustusel nimetatakse autorit kaasaegseks Agatha Christieks. Ei oskagi sellest midagi arvata. Kas kedagi saab üldse sellise geeniusega võrrelda? Proovin siis leida mõningaid ühiseid jooni. Selle raamatu keskmeks on perekond, kes varjab oma saladusi. Tegevus toimub vanas õudusttekitavas mõisalaadses hoones, pidevalt on õhus mingi kõhe aimdus. Väga palju on üsnagi nauditavaid olustiku- ja maastikukirjeldusi... Rohkem sarnasusi vist ei märkagi. 
Kindlasti on tegemist natuke ebatüüpilise krimkaga. Eriliselt tormilist tegevust ei toimugi, lihtsalt vaikne kulgemine, mõtisklused ja vestlused tegelaste vahel. Alles päris raamatu lõpul läheb pinevaks tagaajamiseks. Selles mõttes on tegemist üsna rahuliku lugemisega. Samuti teeb loo ebatüüpiliseks see, et puudub uurija. On vaid noor neiu, kes tahab läbi suruda pettust, aga tegelikult langeb ise pettuste võrku. 
Väga suur roll kogu loos on tarot kaartidel ja ennustamisel. Mitte aga selles mõttes, et keegi nende abil midagi lahendaks. Läbiv on tõlgendus, et kaardid ei ennusta midagi. Need on kliendi rahustamiseks. Vastused kõikidele küsimustele on inimestes endas juba ammu valmis, need tuleb lihtsalt üles leida.
Raamatu lõpplahendus on siiski mõnevõrra üllatav. Peabki olema, mis krimka see muidu oleks. Üldiselt on tegemist väga rahuliku ja pingevaba lugemisega. Tagakaane tutvustus ütleb, et raamatut ei saa käest panna. Mina jäin seda lugedes mõnel korral magama ja see on minu puhul vägagi ebatavaline. Ma ei tea, kas põhjus on ülimalt rahumeelses jutustuses või mängis siin rolli jõulujärgne pingelangus, mis mind tegelikult iga aastal kimbutab. Aga üldiselt on ikkagi tegemist üsna nunnu lugemisega. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Napoleon Hill. Saatanat paljastades

Ernest Hemingway. Pidu sinus eneses

Cara Hunter. Pimeduse kütkes