Aldous Huxley. Hea uus ilm
Sellest romaanist on päris palju väljaandeid. Aga mina lugesin just seda, mis pildil. Väga nostalgiline: kollakad lehed, tihe kiri, vihikulaadne pehme köide. Alguses oli päris keeruline, aga sellega kohanes kiiresti. Pealegi - kuni keskkooli lõpuni saigi ju ainult selliseid köiteid loetud ja viga ei olnud midagi. Ega sisu sellest muutu.
Ulmeraamatud ei ole pärsi minu teema, aga see on natuke mustrist väljas. Kui inimene kirjeldab aastal 1934 ühiskonda, mis suuresti meenutab praegu maailmas toimuvat, siis on see veidi õõvastav. Kuidas ta teadis? See on ühiskond, kus kõik peavad olema õnnelikud. Kõik inimesed elavad täpselt ühesugust elu ja nad on kogu aeg uimastava aine soma mõju all. Need, kes üritavad oma peaga mõelda, saadetakse kaugele saarele jalust ära. Perekond ja kodu on mõisted, mida peetakse vastikuks, lapsed tulevad ühe vitsaga löödutena katseklaasidest ja neid kasvatatakse suurtes kombinaatides. Seejuures on iga inimese puhul algusest peale ära määratud, millisesse klassi ta kuuluma hakkab.
Kõige olulisem on õnnetunne ja pidev, lõputu tarbimine. Nii tekitatakse inimestes algusest peale vastikust looduse vastu, sest lihtsalt looduses jalutamiseks ei ole vaja midagi tarbida. Samas propageeritakse spordifanatismi, mis nõuab kallist varustust. Et inimesed ikka ostaksid. Ja pidev, pidev himu uute riiete järele. Vanade riiete parandamine on ebapopulaarne.
Kuna perekond ei ole enam oluline, siis peetakse püsivat paarisuhet pigem ebamoraalseks. Mida rohkem partnereid inimene vahetab, seda normaalsem ta on.
See on õudustäratav raamat. Kas sinnapoole me liigumegi?
Kommentaarid
Postita kommentaar