Andrus Kasemaa. Ema tuba

 

Kuulasin Mart Juure soovitusi eesti kirjanduse päeval. Nii saigi see raamat kätte võetud, puhtalt uudishimust.

Huvitav on see et eesti keel tõlkeraamatus erineb oluliselt keelest, mida kasutavad eesti kirjanikud. Ma ei oska seda sõnastada, milles on erinevus, aga midagi justkui on. Kui kirjanik kasutab keelt emakeelena, siis tundub see kuidagi kodusem. Nagu räägiks köögilaua taga kohvitassi kõrval juttu. Ja ma ei saa aru, millest see tuleb. 

Kogu raamat on ühe neljakümneaastase geimehe sisekõne. See viib mõttele, et kui igaüks kirjutaks oma sisekõne üles, siis tuleks sellest ikka päris veider supp. Nii siingi. Mõtleb mees, kes häbeneb oma kodu. Kogu raamatu jooksul kirjeldab ta seda, kui viletsat elu tema ema elab. Ja ega tema enda elu oluliselt parem ole. See tekitab häbi, sest teised elavad ju paremini. Ja siis püstitab ta küsimuse, miks mõned elavad rikkalt, aga mõned on suguvõsade kaupa vaesed. See oleks justkui saatus, mis inimesed selliselt jaotab. Nagu ise ei saakski enda heaks midagi teha. 

Majal on kindlustus olemas ja sellepärast vaagib mees mõtet kogu kupatus põlema pista. Sest tuttavatel läks maja põlema ja kindlustus ehitas neile täitsa uue, ilusa maja. Siit koorub välja kaasaja kiir(toidu)mõtteviis: kõike peab saama ruttu ja korraga. Ei ole nii, et kõpitsed kodu kallal natuke ja tasapisi. Kahe kuu pärast peab kõik olema ilus! Jah, me tahame kõike korraga, aga kas on ikka vaja?

Mis üldse on kole? Kas rehetare on kole? Kas kanad on koledad? Kas veneaegne linoleum põrandal on kole? Aga kas täissünteeliline laminaatparkett on ilus? Või kolisev plekk-katus? Kas me mitte ei pea neid ilusateks sellepärast, et kõik teised arvavad nii? Igaüks elab nii, nagu oskab ja kodu, mis kellelegi on kallis, ei ole kellegi teise asi. Ei pea ju kogu aeg võrdlema. 

Et ei tekiks segadust: kõigepealt tasub läbi lugeda raamatu viimane lause ja siis alustada algusest. Muidu võib mõni asi tänases päevas lugedes imelik tunduda.