Juhani Karila. Väikese haugi püük

Elina Ylijaakko sõidab oma kodukohta Ida-Lapimaal, et püüda ühest soomülkast välja haug. See on tema jaoks elu ja surma küsimus. Paraku ei lähe asjad lihtsalt, sest laukasse on ennast sisse seadnud näkk, kes tema tegemisi takistab. Ja aega on vähe, muidu Elina sureb... Tema teele tulevad erinevad veidrad inimesed ja mütoloogilised olendid, igaühel neist on oma roll - kas siis takistaja või abimehena. Kõik kokku moodustab ühe eriti kummalise ja jabura loo, mis mõneti meenutab Kivirähki kirjutatud raamatuid (muide - "Sinine sarvedega loom" on minu meelest põhjendamatult vähe tähelepanu saanud. See on lihtsalt nii hea!). 

Võib-olla tuleb see rahvuslikust taustast, aga Karilat on tunduvalt keerulisem lugeda. Suur osa tekstist on mingis kummalises murdes, mille jälgimine nõudis pingutust. Aga kes ütles, et asjad peavad lihtsad olema? Saab lugeda küll.

Mõned pildid ja tegelaskujud on eriti vahvad. Näiteks Sita-Simo, kes on küll kõrvaltegelane. See, kuidas ta ennast kurjade olendite eest kaitseb, magades kraavis, aluspüksid peas, et ei oleks aru saada, kuspool pea on - see on ju naljakas. Või see, kuidas ta mitu päeva sitajumalaga maadleb... Ah nii, soomlastel on siis isegi sitajumal olemas. 

Üks kummaline tegelane, kes läbi kogu raamatu kaasas käib, on kurask. Temast saab omamoodi lemmikloom, kes meenutab pigem koera. 

Raamatu lõpuosas on üks veider meetod, kuidas ajas rännata: vead õhku ristküliku, mis moodustab raami, tõstad olevikupildi raamilt maha ja tühjale kohale tekib auk. Läbi selle augu ongi võimalik minevikku vaadata. Pärast saad olevikupildi jälle kohale tagasi panna ja kõik ongi korras. See meenutab veidi rännakumeetodit või mõningaid teisi meditatsioonitehnikaid, mis kasutavad inimese sisemist ekraani. 

See raamat ilmselt igaühele ei sobi, sest tõsist asja siit väga otsida ei maksa. Aga neile, kes üle võlli nalja armastavad, on see väga mõnus lugemine.