Clare Mackintosh. Ma näen sind

 

Juhuslikult avastab Zoe Walker, tavaline neljakümnele lähenev pereema, ühest ajalehest iseenda pildi, mis kaunistab tutvumiskuulutust. Ometi ei ole ta ise seda pilti avaldada lasknud ega ennast ühegi tutvumisportaaliga sidunud. Peagi ilmneb, et kuulutused ilmuvad regulaarselt ja neil olevatest naistest saavad ohvrid. See viib Zoe nii endast välja, et ta hakkab tundma hirmu igal sammul, kui liigub linnakeskkonnas. Eriti õudne paik tema jaoks on Londoni metroo, kus inimesed on tihedalt üksteise kõrval. Kunagi ei tea, kas pilk või puudutus on juhuslik või sind jälgib keegi tundmatu. Zoed piinav hirm läbib kogu lugu, see on niivõrd painav, et varjutab taustal toimuva: tema suhted lähedaste ja naabritega, politsei tegevuse. Esmapilgul näib, nagu tegemist ei olekski krimkaga.

Raamatu teine peategelane on Kelly Swift, politseinik, kelle ülesandeks on vähendada kuritegevust Londoni metroos. Tema minevikus on lugu tõsisest ametiseisundi kuritarvitamisest, nii et tal tuleb kurja vaeva näha, et enda kõlblikkust ülemustele tõestada. Loomulikult on Kelly ülimalt nutikas tegelane, nii et kokkuvõttes pälvib ta tugeva kiituse. Ja lõpplahendus on vägagi üllatav...

Raamat on kirjutatud nii, et pinget jätkub, aga mind paneb mõtlema hoopiski kõrvalteema: kuidas saab olla nii, et inimesed seisavad linnakeskkonnas üksteise kõrval ega märka üksteist? Igaüks on justkui oma mullis, näpib telefoni, kuulab muusikat, loeb raamatut... Ja kui kõrval midagi juhtub, siis ei näe nad midagi. Samuti ei märka nad iseennast ähvardavat ohtu. Tegelikult kogesin midagi sarnast paar aastat tagasi Peterburi metroos. Nutimaailm on meid niimoodi vallutanud, et inimene läheb kaduma. Aga ometi elame me ju inimeste maailmas.