Robert T. Kiyosaki. Rahavoo kvadrant

 

Nägin paar suve tagasi ühes Võrumaa talus parti, kes arvas, et ta on kana. Kanaema oli ta koos oma tibudega välja haudunud ja nii ta siis paterdaski kanakarja sabas. Veider oli see, et nad toimetasid tiigi ääres, aga see part ei läinud kunagi vette. Ta isegi ei tulnud selle peale, sest kanad ju vees ei käi. See raamat räägib sellest pardist...

"Raha ei ole oluline," olen ma sageli kuulnud inimesi ütlevat. Ma olen nõus, raha ei ole kõige olulisem, aga kui ta neelab ära suure osa meie produktiivsest ajast, siis elamist segab ta ikkagi. Pealegi - neile, kellelt ostame eluks hädavajalikke kaupu ja teenuseid, on ta millegipärast väga oluline. Meenutagem kasvõi seda suurt paanikat, mis tekkis elektrihinna tõusust. 

Olen veel kuulnud ka öeldavat: "Ma ei saa raha-asjadest aru ja sellepärast ma selliseid raamatuid ei loe." Mul on küll selline suhtumine, et kui ma millestki aru ei saa, siis püüan veidi vaeva näha, et hakkaksin aru saama. Iseasi, kas ma saadud teadmistega midagi peale hakkan, aga arusaamine iseenesest on oluline. 

Lugesin seda raamatut neljandat (neljandat!) korda. Mäletan, et kui esmakordselt sellest läbi närisin, siis läks kogu mu tähelepanu sellele, et aru saada finantsmõistetest ja lugeda skeeme. Seekordsel lugemisel tegin avastuse: raamatu põhiteemaks ei ole mitte raha, vaid mõtteviis. Inimesed küsivad sageli, kuidas saada piisavalt (või rohkem) raha. See on vale küsimus. Küsima peaks: kelleks peaksin saama, et saada piisavat sissetulekut? Seega on võtmeküsimus puhtalt isiklikus arengus ja töös iseendaga. 

Ma ei hakka siin raamatu sisu ümber jutustama, huvi korral saab igaüks seda ise lugeda. Mõned tähelepanekud siiski: 

• Palgatöötaja planeerib vaesuses veedetud vanaduspõlve. Väga valusasti öeldud, aga nii see on. Igaüks on ilmselt oma oletatava vanaduspensioni välja uurinud ja teab, et ta peab olema finantsgeenius, et selle summaga toime tulla. Millegipärast ei taheta sellele mõelda...
• Palgatöötaja ei otsi mitte raha, vaid turvalisust. Samas on töökoht kõige ebaturvalisem sissetulekuallikas üldse. Mitte kunagi ei tea, millal su töökoht kaob ja sind koondatakse. Igasuguseid asju tuleb ju ette. Ja millegipärast on inimesed töökohti kaotades väga närvilised (njah... raha ei ole oluline).
• Kas sa suudad teha parema hamburgeri kui McDonalds? Enamik suudab. Aga kas sa suudad luua ka parema ärisüsteemi? Enamasti on vastus "EI". Aga elu lõpuni lihtsalt häid hamburgereid küpsetades ilmselt hästi elama ei hakka. Siin ongi vastus, mis eristab väike- ja suurettevõtjaid: viimane keskendub süsteemile, mitte tootele. Erinevus on mõtteviisis.
• Raha on uimasti. Kõik, mis mõjutab inimese meeleolu, on uimasti. Pärast palgapäeva on inimesed elevil ja õnnelikud ning lubavad endale asju, mida nad tegelikult lubada ei saa. Enne palgapäeva on nad seevastu norgus ja mures, venitades viimaseid eurosid, et ikka ots otsaga kokku tulla. Niikaua, kuni raha mõjutab inimeste emotsioone (ahnus ja hirm), juhib ta neid. Kui aga inimene suudab oma emotsioonidega toime tulla sõltumata sellest, kas tal on palju või vähe raha, hakkab ta ise peremeheks. 
• Kui sa tahad kusagile liikuda, siis leia endale mentor, kes on sama tee juba läbi käinud. Sind ei saa mitte kunagi juhendada teoreetik, kes palga eest nõustab. Ta on ju samasugune ebaturvalises seisus palgatöötaja nagu sinagi. Pime ei saa pimedat talutada. 

Ma ei ole kaugeltki mitte haridussüsteemi kriitik, aga seda, mis siin raamatus kirjas, koolis ei õpetata. Nii lõpetavadki noored kenad inimesed kooli, ise uskudes, et maailm on nende ees lahti. Aga pärast viiendat töökohavahetust saavad aru, et tegelikult ei muutu mitte midagi ja üsna ebameeldiv on hommikul varakult ärgata, et teha raha eest asju, mida tegelikult teha ei taha. Mõned julgemad teevad kogunisti väikeettevõtte ja pärast seda, kui on esimese kodus puust vestetud tabureti välismaale maha müünud, usuvad, et rikkus on juba käeulatuses. 

Väga negatiivne lõpp, aga mõelgem siis positiivselt: lugege raamatut!