Raamatukoi lugemislood

  Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugude sari on mulle juba pikalt vastu vaadanud nii raamatukogu riiulitelt kui ka raamatupoodide pakkumistelt. Olen neid seni ignoreerinud, sest mingi osa minust mõtles: tegemist on Indrek Hargla jäljendamisega. Kui aga kaks inimest lühikese aja jooksul mulle ütlesid, et see on tõeliselt lahe lugemine, siis tekkis huvi. Millest nad ikkagi räägivad? Sellepärast võtsin kätte esimese ettejuhtuva raamatu ja lugesin läbi. Tegemist ei ole sarja esimese raamatuga, aga see ei sega mitte üks raas. Ja lugemine oli tõesti lahe.  Ain Kütt on ajaloolane. Mina olen ka. Küllap see tekitaski minus eelarvamust. Tõsimeelne ajaloolane teeb ju vahet faktil ja hinnangul. Ta väldib väljamõeldisi. Ilmselgelt üks tõsine ajalooteadlane seda kirjandust väga kõrgelt hinnata ei saa. Aga miks mitte natuke lõbutseda? Keegi ju ei keela seda teha. Ja tundub, et autor on tõepoolest ajaloo kallal lõbutsema hakanud. Lugedes jätkub lusti küllaga: justkui on tegemist ajalooliste isik...

  Üks asi viib teiseni. Nii on elus ja nii on ka raamatute maailmas. Seda romaani lõpetades küsin endalt, miks ma ei ole William Somerset Maughami raamatuid kunagi lugenud. Loomulikult olen seda nime kuulnud, aga millegipärast ei ole tekkinud kirge, võimalust või vajadust seda autorit täpsemalt uurida. Tundub, et raamatute maailm on lõputu ja elu jooksul kõike soovitut lugeda on võimatu. Kahju küll, väga tahaks ju. Aga Maughami otsin järgmisel korral raamatukogust välja.  Selle raamatuni jõudsin Andrus Kivirähki soovituste kaudu. Tavaliselt ma ajakirjanduses ilmunud soovitusi väga tõsiselt ei võta, sest suur osa nendest suunab lugema lemberomaane. Aga Kivirähki tasub tõsiselt võtta. Pärast selle raamatu lugemist veel tõsisemalt.  Selle romaani tegevus toimub Malaisias inglaste kogukonnas. 1921. aastal saabub William Somerset Maugham Penangi saarele ning peatub vana sõbra Roberti majas. Parasjagu on kirjanik loomingulises kriisis, samas on tal hädasti vaja midagi tulutoova...