Tan Twan Eng. Uste maja

 

Üks asi viib teiseni. Nii on elus ja nii on ka raamatute maailmas. Seda romaani lõpetades küsin endalt, miks ma ei ole William Somerset Maughami raamatuid kunagi lugenud. Loomulikult olen seda nime kuulnud, aga millegipärast ei ole tekkinud kirge, võimalust või vajadust seda autorit täpsemalt uurida. Tundub, et raamatute maailm on lõputu ja elu jooksul kõike soovitut lugeda on võimatu. Kahju küll, väga tahaks ju. Aga Maughami otsin järgmisel korral raamatukogust välja. 

Selle raamatuni jõudsin Andrus Kivirähki soovituste kaudu. Tavaliselt ma ajakirjanduses ilmunud soovitusi väga tõsiselt ei võta, sest suur osa nendest suunab lugema lemberomaane. Aga Kivirähki tasub tõsiselt võtta. Pärast selle raamatu lugemist veel tõsisemalt. 

Selle romaani tegevus toimub Malaisias inglaste kogukonnas. 1921. aastal saabub William Somerset Maugham Penangi saarele ning peatub vana sõbra Roberti majas. Parasjagu on kirjanik loomingulises kriisis, samas on tal hädasti vaja midagi tulutoovat kirjutada, sest ta saab teate, et kogu tema investeeritud varandus on läinud. Ta pingutab, kuid midagi ei tule - kuni majaperenaine Lesley jutustab talle loo(d), mis juhtus(id) 1910. aastal . Sellest saab alguse uus jutukogu. 

Nii toimubki romaani tegevus paralleelselt aastatel 1921 ja 1910. Lisaks veel raamid Lõuna-Aafrikas 1947. Ja see kõik kokku on meisterlik, ei midagi vähemat. Romaan kirjeldab inglaste kogukonna elu Malaisias. See esitab küsimuse, mis oli tollases ühiskonnas sünnis: kuivõrd sünnis oli valgetel asunikel sulanduda kohalike ühiskonda ja ajada ühiseid asju, mismoodi oli määratletud suhtumine homoseksuaalsusse, kuidas tuldi toime abieluväliste suhetega ja kas naised ning mehed olid selles osas võrdsed... Siin on nii palju kihte. Paralleelselt moraaliküsimuste üle arutlemisele toimub kogu aeg tegevus ja peamised arutlused ongi peidetud tegelaste vahel toimunud vestlustesse. 

Üks oluline liin siin on kindlasti lugu, kuidas valge naine tulistab surnuks ühe mehe. Läbi romaani on jälgitav kohtuprotsess, naine mõistetakse poomissurma. Millega asi lõpeb, seda saab igaüks lugedes ise teada, aga läbi selle loo tulevad taas esile moraaliprobleemid, meeste ja naiste võimupositsioonid ja inimlikkuse mõiste. Aga päriselt toimus Malaisias aastal 1911 sarnane intsident, mida kajastati tollases ajakirjanduses. 

Kui romaani lugemise lõpetasin, võtsin ette ja uurisin William Somerset Maughami kohta natuke rohkem. Ega ma temast suurt midagi varem ei teadnudki, nii et algteadmised sain siit. Mind paneb imestama, et selle pika raamatunimekirja sisu on minust seni mööda läinud. Edasi uurisin, mida raamatupoodides saada on ja leidsin jutukogu "Kasuariinipuu". Ilmselt otsin selle üsna pea üles ja loen läbi, sest "Uste maja" lihtsalt nõuab seda. 

Aga miks siis ikkagi "Uste maja"? Kõikides majades on ju uksed. Aga selles majas ei elagi keegi päriselt, sinna on kogutud vanad uksed. Ja kirjeldus sellest majast on niivõrd värvikas, et paneb kujutlusvõime tööle. Mingi osa minust tahaks, et sellest romaanist saaks film. Aga mingi osa jällegi ütleb, et kui keegi teine loob uste majast valmis visuaali, siis kaotab minu kujutlus sellest väärtuse. Sellepärast on vist targem raamatu juurde jääda. Aga "Kasuariinipuu" otsin ma üles ja loen läbi.