Ain Kütt. Risti soldati mõistatus

 

Eesti autorite teosed on mõnusalt villased. Sõnal "villane" on siin positiivne varjund: soe, pehme, loomulik, kodune. Ma ei mäleta, millal ma sama kirjaniku raamatuid niimoodi järjest ette oleksin võtnud. Ja ei tüütagi ära, loen juba järgmist. Need on kirjutatud nii, et lugemine on tõeline puhkus: ei mingit pingutust, puhas nauding. Natuke nagu multika vaatamise moodi. Mõrvalugude roll neis raamatutes on justkui teisejärguline - niivõrd nauditavad on olustikukirjeldused ja tegelaskujud. Mitte kusagil ei teki mingit konflikti, et miks just see tegelane selline on. Niivõrd loomulik ja voolav on see kõik, et loobud lugedes küsimast: kas olustik ka päriselt nii oli. Filmides ja ajaloolistes romaanides tuleb muidu ikka ette, et mingi detail on valesse ajastusse paigutatud (Näiteks "Tuulepealne maa", kus rabas on laudtee), aga siin isegi ei viitsi seda jälgida. Lihtsalt loed - ja ei mingeid "võib-ollasid" ja "agasid". Las olla nagu on. 

Huvi päris asjade ja inimeste vastu aga tekkis küll. Kes siis ikkagi päriselt oli see parun Paul Alexander Eduard von Fock, kes mõrvu uurima on pandud? Muidugi guugeldasin ja leidsin wikipediast miskit ikka ka (vt Eduard von Fock). Tähtis ja toimekas mees oli. Kas just nõnda nutikas nagu romaanis, seda on muidugi raske öelda. Aga iseenesest on tore mõte panna see mees mõrvajuhtumeid lahendama. Omaette mõttemäng on ka see, kuidas autor üldse sellise asja peale võis tulla. 

Edasi võtsin ette romaanis esinevad mõisad. Muidugi olen käinud Palmses, Sagadis ja Vihulas. Need on uhked mõisad. Aga teised tekitasid parajat segadust. Annikvere on ju Põltsamaa kandis, Kavastu parve Tartumaal teavad ka kõik ja Vanamõisaid on Eestis jalaga segada. Aga Eesti kohanimed korduvad ja romaani tegevus toimub siiski Virumaal. Mingi korrastatud pildi sellel teemal annab mõisaportaal. Lugeja vähesegi uudishimu korral paneb Ain Kütt asju lähemalt uurima. Mina jõudsin äratundmisele, et me teame oma minevikust ikka nii vähe. Küsimus on, kas ja kui palju peaksime teadma ja kuidas see meie elu praegu mõjutada võiks. Aga huvitav on küll. Kasvõi juba see, et me ei võtaks oma tänapäevast digielu kui ainuvõimalikku ja loomulikku, maailmas on olemas ka teistsuguseid mõtte- ja elamisviise. 

Ei hakka siin sisul lähemalt peatuma. On mõrvad. Fock lahendab. Annikvere mõisapreili on platsis. See tegelane on muidugi omaette värvikas. Näiteks see seik, kus laibalt on vaja võtta nahaproov, mehed ei ole nõus seda tegema, aga tema võtab noa ja teeb lihtsalt asja ära. Või see, kuidas ta paneb koera magama. Lihtsalt. Ei mingeid üleliigseid küsimusi. 

See romaan on sarja esimene.  Tegelikult ei ole vahet, mis järjekorras neid lugeda, mingeid eelteadmisi need ei nõua ja lood omavahel seotud ei ole. Aga raamatute põhjal valmivat telesarja tahaks küll vaadata. 

P.S. Kas päriselt sai ka nii olla, et mõisnik oma tütre kaardimängulauas maha mängis?