Ain Kütt. Musta paguni mõistatus

 

Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugude sari on mulle juba pikalt vastu vaadanud nii raamatukogu riiulitelt kui ka raamatupoodide pakkumistelt. Olen neid seni ignoreerinud, sest mingi osa minust mõtles: tegemist on Indrek Hargla jäljendamisega. Kui aga kaks inimest lühikese aja jooksul mulle ütlesid, et see on tõeliselt lahe lugemine, siis tekkis huvi. Millest nad ikkagi räägivad? Sellepärast võtsin kätte esimese ettejuhtuva raamatu ja lugesin läbi. Tegemist ei ole sarja esimese raamatuga, aga see ei sega mitte üks raas. Ja lugemine oli tõesti lahe. 
Ain Kütt on ajaloolane. Mina olen ka. Küllap see tekitaski minus eelarvamust. Tõsimeelne ajaloolane teeb ju vahet faktil ja hinnangul. Ta väldib väljamõeldisi. Ilmselgelt üks tõsine ajalooteadlane seda kirjandust väga kõrgelt hinnata ei saa. Aga miks mitte natuke lõbutseda? Keegi ju ei keela seda teha. Ja tundub, et autor on tõepoolest ajaloo kallal lõbutsema hakanud. Lugedes jätkub lusti küllaga: justkui on tegemist ajalooliste isikute ja paikadega, aga neist on saanud pöörased kurioosumid. Autori fantaasia on lihtsalt imetlusväärne. 
Tegevus toimub 1830. aastal Tallinnas. Sagadi parun von Fock asub uurima ühe oma sugulasest vanaproua surma. Seejuures satub ta mängupõrgusse, vene mereväeohvitseride maailma, juveliiride juurde. Mida edasi lugu areneb, seda segasemaks asi läheb. Ometi ilmub juba üsna romaani alguses pildile üks saladuslik isik, kelle nime ma siinkohal ei nimeta. Tema ongi kummaliste mõrvade taga. Jah, mõrvu tuleb veel. Seejuures - lugedes tekkis kohe aimdus, et tema ongi see, keda otsitakse, aga mitte ükski loogiline mõttekäik ei viinud selleni, et seda kuidagi tõestada. Lihtsalt aimdus... Aga eks igaüks loeb ise, kui tahab.
Vahelduseks on päris mõnus lugeda lineaarse ülesehitusega raamatut. Ei mingit hüplemist ühelt liinilt teisele, lihtsalt üks tasapinnaline jutustus, kus sündmused on ajalises järjekorras. Lisaks veel ladus keel... Ah, loen ühe veel. Eks näis, millal ära tüdinen.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave