William Somerset Maugham. Kasuariinipuu

 

Lugesin mõni aeg tagasi Tan Twan Engi Uste maja. Lugu räägib sellest, kuidas William Somerset Maugham külastab ühte perekonda Malaisias, saab sealt loomingulise kriisi ajal inspiratsiooni ja kirjutab "Kasuariinipuu". See äratas huvi. Ma ei ole seni mitte ühtegi Somerset Maughami raamatut lugenud. Olen juhtunud põgusalt vaatama mõnda tema teose põhjal tehtud filmi ja need ei ole minus midagi tekitanud. Võib-olla ei ole ma lihtsalt piisavalt keskendunult jälginud, aga mul on olnud eelarvamus, et tegemist on magusavõitu kraamiga, mis mulle ei sobi. Siit jälle moraal: eelarvamused on kiired tekkima ja aeglased ära kaduma. Ja niimoodi võime ennast paljust väärtuslikust ilma jätta. 

"Kasuariinipuu" puhul on tegemist novellikoguga. See on jälle omamoodi teistsugune lugemiskogemus. Kui romaan on lugu, kus võib olla palju tegevusliine ja mõtteid, siis novell tabab naelapea pihta otse ja valusalt. Just see teebki lugemise naudtavaks. 

Siin on kuus novelli, mida ühendab tegevuspaik. Need on lood eurooplastest Malaisias. Iga lugu on omamoodi portree ühest või mitmest tegelaskujust. Kohati on tunne, et kirjanik lihtsalt kirjeldab kõrgklassi vestlust, aga süvenedes saad aru, et lool on sügavam mõte. Kirjanik toob esile tegelaskujude inimlikud jooned, nende puudused ja salamõtted. Nii mõneski seoses võib ära tunda iseenda peidetud mõtteid. Ja inimloomus ajaga ei muutu, digitaliseerigu me seda siis nii palju kui kulub. Ikka on meil kahtlused: mida teised minust arvavad, kas ma toimisin õigesti. Pidevalt käib positsioonivõitlus, kes kellele koha kätte näitab ja kui peenelt ta seda teha suudab. Ka käesolevates lugudes jääb üles küsimus, kas tõelist sõprust, mis ei sisalda "aga"-sid, on üldse olemas. Või armastust.

Nauditav on see, kuidas autor naeruvääristab eneseupitamist. Nii mõnigi tegelane üritab ennast teistest kõrgemale paigutada, rõhutades seda igal sammul. Hea võimalus selleks on kiidelda enda tutvustega kõrgklassi seltskonnas. Või kooliga, kus nad on õppinud. Mitte midagi ei ole vahepeal muutunud: ikka ja jälle kohtame me inimesi, kes teevad sedasama. Lordid on asendunud kollase ajakirjanduse "suurkujude", poliitikute või kultuuritegelastega, aga eneseupitamine teiste inimeste aupaistes on jäänud alles. 

Üks näide sellest, kuidas Somerset Maugham toob teravmeelsel moel välja täiesti tavalise situatsiooni. Novellis "Tilgake kollast" jutustab ta loo, kuidas kaks meest jäävad jõel tõusulaine kätte ning pääsevad üle noatera. See, mis hakkab pärast seda toimuma mõlema mõtteruumis, on kummaline. Nad hiilivad teineteise ümber, sest tunnevad ennast süüdi, et teist päästma ei tõtanud. Nad kardavad, et teine räägib välja tõe: kaaslane tegeles ainult iseenda päästmisega. Ja sedasi varitsevad nad päevi teineteist, räägivad ümbernurgajuttu ja ootavad, millal teine talle noa selga lööb... Üsna groteskne situatsioon, aga ilmselt mitte ebatavaline. Seda tuleb kogu aeg ette, lihtsalt teises olukorras. 

Võib jääda mulje, justkui kaugel ajal täiesti teises kultuurilises ja geograafilises kontekstis olevad lood ei peaks meid kuidagi puudutama. Aga puudutavad küll, sest inimene on jäänud samaks. Ja siin on juttu sellest, millest avalikult rääkida ei taheta.