Lars Kepler. Tuletunnistaja

Lars Kepleri raamatud paistavad silma eriti õõvastava kaanekujundusega: "Hüpnotisööri" kaanel on rohkelt verd ja "Painajalikul lepingul" hirmunud nägu. "Tuletunnistaja" lisab aga tuure juurde: kaanepildilt vaatab, õigemini ei vaata, vastu noor tüdruk, surnud, kehakatteks vaid valged aluspüksid. Kuigi need paar tilka verd jäävad "Hüpnotisööri" kaanepildile kõvasti alla, on kogu kompositsioon erakordselt õudusttekitav. 

Sama võib öelda ka raamatu sisu kohta. Kõik Joona Linna sarja raamatud on vägivaldsed. Võrreldes Mankelli töödega on tegemist hoopis teistsugust laadi kirjutistega. Võiks öelda, et Mankell kirjutab rohkem täiskasvanud lugejale, Kepleri tööd aga kipuvad rohkem noorsookirjanduse kanti minema. Aga huvitav lugemine on see ikkagi. Paraku on sedasorti raamatutega nii, et nad viivad lugeja hetkeks teise maailma, kuid ununevad üpris kiiresti. Enamasti ei mäleta juba mõne kuu pärast, millest selles loos jutt käis.

Sellel korral on teemaks raskestikasvatatavad tüdrukud. Kogu lugu on äärmiselt verine. Mida kaugemale jõuab, seda verisemaks muutub. Kõikvõimaliku vägivalla galerii on korraga ühtede ja samade kaante vahele laiali laotatud: tulistamised, kõrgelt kukkumised, poomine, tulesurm, kirved, ahjuroobid ja muud löögivahendid... mida iganes. 

Pealkiri on teravmeelne. Alguses näib, et see on kuidagi meelevaldne, aga ei ole. Valetajad põlevad tules - see on sõnum. Aga raamat ise on täis valesid, isegi topeltvalesid. Ka tegelased ei ole need, kes nad paistavad olevat. Siin on vägivaldne tüdruk, kes tegelikult ei ole vägivaldne; meedium, kes tegelikult ei ole meedium; psühholoog, kes tegelikult ei ole psühholoogi;  kõikvõimas politseisüsteem, mis tegelikult ei ole kõikvõimas; rikas ülbe naine, kes tegelikult ei ole ülbe; õnnetus, mis tegelikult ei ole õnnetus. 

Ainult Joona Linna on sama: tark, tähelepanelik, kangekaelne, kaval suhtleja, ideaalne laskur ja lähivõitleja, mees, kes on nõus ohverdama kõik, et aina pühenduda oma tööle. Kontrastiks on kogu logisev politseisüsteem ja eriti raamatu esimesel poolel esinev laisk ning loll kohalik uurija. 

Kõik on kuidagi nii üle võlli, et kohati tundub, nagu tegemist oleks krimiromaani paroodiaga. Aga vist ikka ei ole. Samas - lugemiseks on see väga köitev tükk. Kõik muu läheb lihtsalt meelest. Umbes sama pidavat tundma kalamehed, kui nad ahvenaid järjepanu jääaugust välja tõmbavad. Raamat ununeb ja kalad süüakse ära.