Raamatukoi lugemislood

  Tagakaane tutvustusel nimetatakse autorit kaasaegseks Agatha Christieks. Ei oskagi sellest midagi arvata. Kas kedagi saab üldse sellise geeniusega võrrelda? Proovin siis leida mõningaid ühiseid jooni. Selle raamatu keskmeks on perekond, kes varjab oma saladusi. Tegevus toimub vanas õudusttekitavas mõisalaadses hoones, pidevalt on õhus mingi kõhe aimdus. Väga palju on üsnagi nauditavaid olustiku- ja maastikukirjeldusi... Rohkem sarnasusi vist ei märkagi.  Kindlasti on tegemist natuke ebatüüpilise krimkaga. Eriliselt tormilist tegevust ei toimugi, lihtsalt vaikne kulgemine, mõtisklused ja vestlused tegelaste vahel. Alles päris raamatu lõpul läheb pinevaks tagaajamiseks. Selles mõttes on tegemist üsna rahuliku lugemisega. Samuti teeb loo ebatüüpiliseks see, et puudub uurija. On vaid noor neiu, kes tahab läbi suruda pettust, aga tegelikult langeb ise pettuste võrku.  Väga suur roll kogu loos on tarot kaartidel ja ennustamisel. Mitte aga selles mõttes, et keegi nende abil mi...

  Mu öökapil on reeglina vähemalt kaks raamatut: hommiku- ja õhturaamat. Hommikuraamat on see, mis aitab mul endasse vaadata ja õppida olema parem mina. Õhturaamat on põgenemiseks - et välja saada päeva askeldustest, kasutades selleks kellegi teise lugu. Minu jaoks ei ole vahet, kas reisida või siseneda kellegi teise loosse, korraks siit ära saab ikkagi.  See siin on hommikuraamat. Olen mõnikord kuulnud inimesi põlglikult ütlevat: "eneseabiraamat". Ja mis selles halba on? Mida halba on selles, kui inimene tahab leida üles paremaid külgi iseendas ja neid arendada? Mis selles halba on, kui inimene tahab oma sünni ja surma vahelist aega võimalikult rahuldustpakkuvalt ja tähenduslikult veeta? Järgnev ei ole minu mõte, aga olen sellega täielikult nõus: kui inimene eitab arengut, siis on ta tegelikult surnud, lihtsalt ta surm on veel ametlikult vormistamata.  Ma ei liigitaks sedasorti raamatuid halbadeks ja headeks. See sõltub pigem sellest, mida lugejal hetkel vaja on. Igast r...

  Ma ei oleks kunagi uskunud, et raamat, mille peategelaseks on hokimäng, võib olla huvitav. Olen varem lugenud Fredrik Backmani teisi raamatuid, aga see on hoopis teistsugune. Kui varasemalt eesti keelde tõlgitud lood on armsad, südamlikud ja vürtsitatud natuke naiivse naljaga, siis see on üdini tõsine, aga samas sellele autorile omaselt elujaatav.  Elu on elu ja mäng on mäng. Aga mis juhtub, kui need kaks lähevad segamini? Nii, et kogu elu ongi mäng. Kas leidub kedagi, kes saab surivoodil öelda: "Ma võitsin elu."? Umbes nii, nagu hokimeeskond mängu lõpul juubeldab: "Me võitsime mängu." Elu saab lihtsalt elada, ilma lõppkokkuvõttes võitmata või kaotamata. Mitte keegi ei ole võitja  või kaotaja.  Aga selles loos just nii läheb. Ühe väikese linnakese elu võrdub hokimänguga. Kogu oma identiteedi, mineviku ja tuleviku seovad elanikud ühel või teisel viisil hokiklubiga. Kõik on hästi niikaua, kui inimeste vahel kõik laabub. Aga kui asjad üleöö harjumuspärastest raamides...

Sellest on nüüd möödas üle kahe aasta, kui viimati kirjutasin. Olen vahepeal väga palju raamatuid läbi lugenud, aga mul lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et peaksin saadud elamusi avalikult jagama.  Eile käisin taas raamatukogus ja sealne töötaja ütles, et oleks ju tore, kui jälle kirjutama hakkaksin. Nii ma siis otsustasin, et kui kellelgi minu kirjutistest abi võiks olla, siis miks ma ei peaks seda tegema. Pealegi - olen viimasel ajal toonud koju raamatuid, mille olen juba läbi lugenud, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. Loodetavasti ei viita see minu vanusele. Igatahes üritan edaspidi rohkem või vähem põhjalikult talletada kõik, mille läbi loen. Ilmsel on mu sulg veidi roostes ja jutt konarlik, aga küllap praktika aitab. Arenemine ei ole ju keelatud. Head krimkat iseloomustab see, et sa lihtsalt ei saa seda käest panna enne, kui kõik on läbi loetud. Nii selle raamatuga juhtuski. Eilne päev möödus selle looga, paljud igapäevased asjad said tagaplaanile lükatud. Ja mis siis? Täna on ...

Läksin raamatukogusse, vaatasin sellele raamatule otsa ja küsisin endalt, kas ma tegelikult ikka tahan seda vampiirilugu lugeda. Nii toimivad peas skeemid, mis hakkavad inimest (autorit) kohe seostama sellega, mida ta juba varem on teinud. Läksin riski peale välja ja ikkagi tõin selle koju. Ma ei oska siiani päriselt endale ära seletada, miks ma selliseid põnevikke lugeda tahan. Ilmselt on põhjus kusagil lapsepõlves, kui lugesin kella neljani hommikul seiklusjutte maalt ja merelt ning kella seitsmest tuli juba koolibussile minna. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma vastu pidasin. Aga kirg raamatute vastu oli nii suur, et see kaalus kõik üles.  See siin ei ole mingi vampiiri-lugu. Aga julm on ta küll. Tagaajamist, piinamist ja vägivalda on siin kuhjaga. Nii et need, kellele selline kraam sobib, peaks selle raamatu kätte võtma. Ja päris noortekas ta ka ei ole. Samas - ega ta lugejalt mingit erilist mõttetööd ei nõua. Sündmused on ritta pandud täiesti lineaarselt ja ise ei pea erit...

Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad.  Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtav...

Vene piiril müüakse viina. See pole ju saladus. On olemas neljakümne-, viiekümne viie- ja seitsmekümne viie kraadised viinad. Ausõna, ma pole seda viimast kunagi ostnud. Tundub ohtlik. See raamat on täpselt nagu seitsmekümne viiene viin - väga kange. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kanget raamatut lugenud. Pealkiri tekitab assotsiatsiooni, justkui oleks tegemist mingi ususekti üllitisega. Kui ei teaks, kes oli Napoleon Hill, siis ilmselt ei võtakski seda raamatut kätte. Aga tema "Mõtlemist muutes rikkaks" on nii tuntud, et ei anna põhjust ka teistes kirjutistes kahelda. Raamatu erilisusele viitab ka asjaolu, et kuigi see on kirjutatud 1938 aastal, avaldati see esmakordselt 2011. Nimelt kartsid kirjaniku lähikondsed enneolematut tormi ühiskonnas ja ei andnud luba seda avaldada. Nüüd siis, 21. sajandil, kui maailma oli raputanud järjekordne majanduskriis, jõudis see siiski lugeja ette. Kindlasti annavad siin lisaväärtust Sharon Lechteri kommentaarid, aidates lugejal...