Raamatukoi lugemislood

Otsustasin, et loen läbi kõik, mis Irvingilt eesti keeles kättesaadav on. See on tõeliselt nauditav. Siiski - see raamat on väga-väga tõsine. Kuigi kriitikud nimetavad seda tragikoomiliseks, on siin võrreldes Garpi maailmaga nalja vähe. Ja hea ongi - kahekümneaastase vahega kirjutatud raamatutest on näha, et kirjaniku käsitluslaad on oluliselt muutunud. Ma ütleks, et sügavamaks. Samas - kolme raamatu põhjal näib, et kirjanikku painavad mõningad "läbivad teemad". Kõigis kolmes (lugesin kunagi ammu ka "Kuni ma su leian") raamatus käsitleb Irving rohkemal või vähemal määral prostitutsiooniteemat. Tundub, et kirjanikul on sellega mingi isiklik kokkupuude (mis ei pruugi ju tähendada teenuste kasutamist). Samuti on kõigis põhiteemaks laste ja vanemate sassiläinud suhted. Kirjanik üritab edasi anda seda, mida tunneb laps, kelle üks vanem on arusaamatul kombel maha jätnud ja mis juhtub siis, kui pärast aastakümnete möödumist taas kohtutakse. Selle loo teeb pikantseks noore ...

Perekonnata laps, kellel on perekond... Pärast Irvingit tundub see raamat mannetult keskpärane. See räägib tüdrukust, kelle esimene elupäev on ühtlasi tema ema viimane. Nii satub väike Frankie elama oma isa juurde, see omakorda on oma (väidetavast) isadusest saanud teada veidi aega varem. Seega - laps elupõletajate juhuslikust seksuaalvahekorrast. Raamat on tüüpiline naistekas, samas mitte liiga lääge. Nii et lugesin selle ikka lõpuni. See kirjeldab noore isa muutumist - loomulikult positiivses suunas. Laiemas mõttes käsitleb see ühe Dublini töölisrajooni väiketänava asukate elu, tehes seda ülimalt üksikasjalikult. Minu jaoks on see kõik veidi laialivalguv, sest tegelasi on palju ja igaühe elu üritab kirjanik edasi anda võrdsel määral. Nii ongi teinekord raske jälgida, et kes ja mis. Olukirjelduste puhul on küll tore see, et lugeja saab pildi kõiksugustest tegevustest - samas jääb nagu väheks asjade filosoofilisest, kogunisti tundelisest poolest. Kohati näib see lihtsalt kiretu tegevus...

Irving on hea raamatu garantii. Seda autorit tasub alati lugeda. Kunagi ammu lugesin "Kuni ma su leian" ja tänaseni võin üsna üksikasjalikult edasi anda selle raamatu sisu. Seda iga raamatuga ei juhtu. Loomulikult sõltub käik lugeja maitsest, aga ilmselt sobib mulle suurepäraselt veidi ülepaisutatult räige maailmavaade. Ma ütleksin - aus. Isegi liiga. Garpi ema Jenny Fields on oma aja kohta eriline naine. Ta ei taha elada kõrgkihi hulgas, kust ta pärineb. Selle asemel valib ta põetaja ameti. Ta ei taha olla kellegi naine ega kellegi armuke, vaid otsustada oma elu üle ise. Nii ta siis "hangib" oma ainsama lapse ühe surmavalt haavatuga haiglas, kus ta töötab. Sel teel saavutab ta selle, mida tahtis: tal on laps, aga mitte mees. Hiljem kirjutab ta oma elust raamatu ning saab tohutult populaarseks. Ometi hakkab tema lugu elama omaette, lausa väljub kontrolli alt. Tema pooldajatest kujuneb äärmuslik, lausa jabur naisõiguslaste rühmitus (oi-oi, kui totrana tundub kogu po...

Kaanekujundus ja pealkiri tekitavad eelarvamuse, nagu oleks tegemist üdini usuraamatuga. See on petlik. Midagi niisugust sellest raamatust ei leia. See on veider lugu kahe erineva naise saatusest. Tegevus toimub ühes Kesk-Euroopa ülerahvastatud väikelinnas. Vana üksildane naine otsib ajalehekuulutuse kaudu türgi keelt kõnelevat palgalist. Kuulutusele vastab noor üliõpilane. Töö on omapärane: kord nädalas tuleb vanadaamiga lihtsalt vestlemas käia. Nii hakkavadki vestluse käigus lahti kooruma lood kahe inimese elust. Autor on valinud huvitava esituslaadi: kogu raamat seisneb ainult kahekõnes. See ei sisalda mitte mingeid kirjeldusi tegevuse, näoilmete ega liigutuste kohta. Isegi tegevuse asukoht on aimatav vaid kahekõne kaudu. Filmitegijatele oleks see vist maiuspala, sest annab väga suure vabaduse looja fantaasiale. Ei ütleks, et ma seda raamatut lugedes unustamatu elamuse oleksin saanud. Samas - lugesin selle lõpuni, mida ma iga raamatu puhul sugugi ei tee (häbi-häbi!). Taskuformaat ja...

Ma ei soovitaks seda lugeda kurvameelse loomulaadiga inimestel. Ka minul, kes ma ennast pean parandamatuks optimistiks, tekkisid pärast selle lugemist uinumisraskused. Eesti keeles on raamatust ilmunud õige mitu erineva kaanekujundusega trükki, mis iseenesest juba viitab sellele, et tegemist on klassikaga. Teoses vastandub kaks äärmuslikult erinevat maailmavaadet: ühest küljest vaba mõtlemist idealiseeriva kunstitudengi ja teisest küljest haiglaselt kiiva ilmsete isiksusehäirete all kannatava mehe omad. Kogu lugu seisneb selles, et teine võtab esimeselt vabaduse. Loo ülesehituse teeb huvitavaks see, et samu sündmusi käsitletakse mõlema osapoole vaatenurgast. Kindlasti on siin mõtlemisainet selle üle, kuivõrd erinevalt võivad inimesed asju ja sündmusi näha ja mõista. Loo arenedes käsitleb kirjanik sedagi, mida teeb pikaajaline vabadusekaotus inimese hingega. Ja jällegi on siin näha omamoodi võitlust kahe ülalkirjeldatud mõtteviisi vahel. Ja siis veel igihaljas teema: armastus. Kas me n...

Carol Drinkwater on inglise näitlejatar, kes küpses eas otsustas läbi teha järsu elumuutuse: ta abiellus prantsuse produtsendiga ning koos ostsid nad Lõuna-Prantsusmaale Cannes´i lähedale vana mahajäetud oliiviistanduse. Kõik viis (eeldatavasti, sest läbi olen lugenud neist kolm ning viimast pole sootuks kätte saanud) raamatut kirjeldavad paari elu ja tegemisi uues keskkonnas. See on omamoodi monotoonne, võiks öelda, et pigem päevik. Samas ei kasuta kirjanik päevikustiili, lihtsalt kirjeldab vabas vormis oma igapäevaelu. Ei ole siin oodata sündmuste arengut, kulminatsiooni ega lahendust, kirjanik lihtsalt ON ja märgib selle üles. See ei tähenda, et raamatutes ei tuleks ette rohkem või vähem vapustusi. Näiteks kolmandat raamatut läbib algusest lõpuni suhtekriis ning selle jälgimine pakub omamoodi pinget. Need on lood OMA KOHA ja läbi selle iseenda leidmisest. Omamoodi vürtsi pakuvad kõiksugused pisiasjad, mida autor kirjeldab. Näiteks pühendab ta pika lõigu sellele, kust täpselt leidis ...

Juulis, just siis, kui ilmad olid kõige kuumemad, juhtus minuga midagi väga paha. Nimelt said kodus raamatud äkitselt otsa ja külaraamatukogu oli puhkuste tõttu kinni. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kodusele raamaturiiulile pilk peale visata ja leida sealt midagi, mida tahaksin teist korda lugeda. Nii see raamat mulle näppu sattuski. Eriti mõnus oli seda lugeda õuediivanil laisalt lamades ja ühe käega kärbseid peletades. Taas kord on teemaks natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Võiks ju arvata, et sellest on öökimiseni kirjutatud ja temaatika on tervikuna ammendunud. Aga mina nii ei arva: see lugu siin läheneb asjale hoopis omaette vaatenurgast, jätab tagaplaanile massimõrvad ja keskendub üksikule inimesele. Lugu algab veidi perversse maiguga armastuslooga teismelise poisi ja küpse naise vahel, mis võtab kohati üpris arusaamatuid pöördeid. Hiljem kohtuvad samad inimesed hoopis uues situatsioonis: poisist on saanud õigusteaduste üliõpilane, kelle ülesandeks on jälgida kohtuprotsessi, ...