Raamatukoi lugemislood

Seekord on tõesti nii, et triloogia ei õigusta ennast. Kui esimene osa oli köitev ja mõnus, siis teine tundub juba kuidagi punnitatud. Võib-olla on asi jälle minu meeleolus, aga kõrgtehnoloogiline kriminaalsus ammendus seekord täiesti.  Äkki oleks abiks see, et peaks selle kirjaniku raamatute vahel pikema vahe, siis köidaks see temaatika jälle? Iseenesest on ju ladusalt kirjutatud ja lugu on ka olemas. Kolmas raamat on riiulil. Las ta siis natuke ootab.

Piretil ei ole viimasel ajal enam sugugi mahti lugeda, veel vähem kirjutada. See raamat sai läbi loetud tükk aega tagasi, sestap on tugevamad emotsioonid läinud ja kirjatükk lühike. Jaapani kirjanik, kes kirjutab Jaapani asjadest. Huvitav lugeda just kultuurilisest kontekstist lähtuvalt. Imelikke asju on selles, näiteks seenekorjamine. Aga usun, et igale maitsele see lugu küll ei ole, nii kauge ja imelik näib see. Ilmselt sõltub see suures osas ka lugeja meeleolust.  Seda võib liigitada ka kurvaks ja ilusaks armastuslooks noore naise ja vana mehe vahel. Ikka juhtub... ja vahel võib see isegi ilus olla.

Kui palju neid rootslaste kirjutatud põnevikke siis ikka lugeda jõuab, mõtlesin ma, kui seda raamatut riiulil nägin. Kõndisin sellest mööda. Ja nii iga kord, kui raamatukogus käisin. Varsti ilmus riiulisse selle raamatu kõrvale veel üks. Sarjana ilmunud põnevikud tõmbasid veel vähem lugema. Kui siis selgus, et jutt käib ümber arvutimängu, mis läheb reaalse eluga segamini, siis tundus, et virtuaalmaailma temaatikat raamatust lugeda pole kuigi hea mõte.  Aga raamat, nagu iga teine elusolend, tuleb sinu juurde just siis, kui ta ise tahab ja sina selleks valmis oled. Triibuline vereplekiga raamat tuli ka. Ja siis juhtus jälle see, et Piret oli kaks päeva kõigi jaoks kättesaamatu. Kass oli selles suhtes muidugi privilegeeritud, nagu alati. Nii hea on ju kaisus nurru lüüa, kui perenaine püsib paigal. Üsna pea algab jalgpalli MM, siis tuleb neid õnnehetki ridamisi... Peategelane Henrik Peterson ehk HP on tüüp. kes on korraga väga loll ja väga tark. Nii juhtub, et ta ei suuda kiusat...

Jälle Moodne Aeg. See justkui annaks garantii, et loetav on kvaliteetne. Ka seekord ei ole selles mingit kahtlust. Alguses on mõnevõrra ehmatav raamatu keel. See on tihedalt täis pikitud mingit kummalist slängi. Raamatu taga on ka selle mõistmiseks vastav sõnastik, kuid selle kasutamine on suhteliselt tülikas. Ja tegelikult taipab pisutki vene keelt õppinud lugeja õige pea, et suurem osa tekstis sisalduvatest kummalistest sõnadest on pärit just vene keelest. Niisiis tasub ennast sellest kummalisest tekstist läbi närida, hiljem läheb kergemaks, sest enamik sõnu hakkab korduma ja lugemine läheb libedamalt. Hoopis hullem on aga raamatu temaatikaga. Kuna asi alguses nagunii eriti jõudsalt ei edene, siis jääb pikalt mulje, et autor kirjeldab lihtsalt ühte poistekampa, kelle elu ainus eesmärk on kellelegi "molli anda". Ja mida rohkem verd, seda parem. Tundub kuidagi hirmus ja üpris mõttetu ning masendav. Ometi - kui Kubrick on selle loo põhjal filmi teinud, siis peab ju seal...

Särk on see, mis mehega hommikust õhtuni kaasas käib. Ta näeb kõike, teeb kõik kaasa, talub kõike. Selles raamatus käib peategelasega kaasas valge särk, hommikust õhtuni. Ja see, mida ta näeb, on väga mitmekesine ning värvikas. Kodus, musta pesu seas, on juba hulk särke. Üks, roosa, ripub veel kapis. Nii et lugeja võib iga särgi jaoks ise ühe ööpäevase loo välja mõelda. Ja roosa särk tõotab midagi head... Aga see lugu piirdub ühe valge särgiga. Särgi sees on mees, provintsist pärit arhitekt, kes elab ja töötab juba mõnda aega Moskvas. Nii toimubki kõik just nimelt seal. Koos sõbraga sattub mees kõige uskumatumatesse olukordadesse. Kohati tundub tegevus suisa jabur. Tegelikult aga kulgevad paralleelselt kaks maailma: see, mis toimub väliselt ning see, mis peategelase sees. Mees on nimelt armunud ja see paneb teda mõtlema päris veidraid mõtteid. Nii võib paralleelselt toimuvaga minna kaasa peategelaste unenägudesse ja unistustesse. Väikesed ekskursid armastuse, aja, sõpruse ja kõiks...

Kaas on ilus. Eriti see herilane seal peal. Justkui kutsub lugema ja tõotab olla põnev. Sama väidab tagakaane lühikokkuvõte, et tegemist on sarimõrvadega, mis on piisavalt iseäralikud. Liiatigi on kirjaniku nimi aeg-ajalt siit-sealt läbi käinud, vist on mõne tema romaani põhjal film tehtud. Sellepärast siis arvasin, et teeks tutvust. Kahjuks oli selle raamatu lugemine paras pettumus. Põnevusromaanina esitletud raamat pani magama. Iga kord, kui lugemist alustasin, jõudsin läbida vaevalt kümme lehekülge, kui juba magasin magusat und. Ja unenäod olid raamatust märksa põnevamad. Verised mõrvad on jäänud tänavapatrulli lõputu sahmimise varju. Peategelane, naispolitseinik West on värvikas tegelane küll, aga umbes samasugused tegelaskujud figureerivad pea igas krimiromaanis. Lisaks Westile on tegevuses ka kõmuajakirjanik Brazil, eriti nägus noormees. Nii taandubki kõik ajakirjanduse ja politsei suhetele, mis on üksainus lõputu kemplemine.  Nalja saab ka veidike, ja see on vist an...

Kevad on käes ja varsti algab siin jälle Bella-Doscana-stiilis elu. See tähendab, et elame muretult ja võtame üks päev korraga. Ning naudime seda küllust, mida suvine loodus pakub. Niisuguses olukorras on Valsbergi raamat nagu rusikas silmaauku. Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga sellest raamatust. Ta küsis, kas see kannab New Age ideoloogiat. Ei kanna. See kannab Tom Valsbergi omaenda mõtteid, mis on mõjutatud väga erinevatest usunditest. Ja kummaline on see, et siin-seal võib kohata äratundmist, justkui oleks omaenda mõtted kellegi teise sule läbi kaante vahele jõudnud. Näiteks seesama ammu välja öeldud mõte, et minevikku ja tulevikku ei ole olemas. On vaid see hetk, milles me parasjagu viibime. Vaid see on reaalne, kõik muu on vaid kujutelm. Ja aeg iseenesest on inimestevahelise kokkuleppe küsimus. Paraku tuleb kokkulepetest kinni pidada ja sellepärast jõuan ma igale kohtumisele liiga vara, sest hilinemine on inetu. Aga neile, kel kombeks hilineda, ma seda pahaks küll ei pane. Mul ...

Jälle põnevusromaan. Ja jälle Rootsi. Aga võrreldes hiljuti loetud lugudega on see siin hoopis teistmoodi. Asa Lantz on leidnud oma temaatika. Ta käsiteb Hiinaga seonduvat. Ning ikka ja jälle kerkib esile elu varjukülg. Seekord siis Rootsis elavad kodutud. Juhtub nii, et salapärasel moel korraldab keegi kodututele meestele reise Shanghaisse. Üks neist kaob salapärastel asjaoludel. Seejärel kaovad ka paar teismelist tüdrukut. Asi hakkab huvi pakkuma nii politseile kui ka ajakirjanik Isale. Paralleelselt tegutsedes jõuavad nad millegi suure jälile. Loo teeb veel salapärasemaks teatriringkondade segamine Rootsi-Hiina kontaktidesse... Tegevus toimub paralleelselt kolmel erineval ajal ja kahes erinevas kohas. See teeb tegevuse jälgimise suhteliselt keerukaks, kuid samas ka põnevaks. Kohati on raske mõista seoseid minevikus ja olevikus toimuva vahel. Selleks, et kogu lugu mõista, tuleb raamat kindlasti lõpuni lugeda. Lõpptulemus on üllatav, peabki olema. Mis põnevusromaan see muidu ol...

Hille Karm on naine, kes väärib sügavat lugupidamist. See lugu, mis seisab loetud raamatu kaante vahel, ei ole lihtsalt jutustus minevikust. See on jutustus olevikust, sellest, kuidas üks inimene möödunud asju praegu näeb. Kõik tundub kuidagi üdini siiras ja ilustusteta, loopimata kellegi pihta pori. See on lugu kirikuõpetaja tütrest sügaval nõukogude ajal. Kahe maailmavaate kokkupõrge tuleb kujundlikult esile  kohe raamatu alguses: kaks naist sünnitusmajas. Mõlemal tuhud. Üks karjub häälekalt isakese Stalini poole, teine kutsub vaikselt appi Jumalat. Midagi ilmekamat on raske välja mõelda. Just kirikuinimeste, eelkõige õpetajate perekondade jutustused nõukogude võimu ajast kipuvad tihtipeale rõhutama tagakiusamisi ja kannatusi, mida nende olukorras olevad inimesed tollal taluma pidid. Tegelikul võtsingi raamatu kätte selle suhtumisega, et küllap sealt midagi seesugust tuleb. Aga ei tulnud. Kuidagi väga aus ja neutraalne tundub see kõik. Mitte kedagi ei süüdistata ega ülista...

Kunagi, sügaval nõukogude ajal, ilmus ajaleht "Säde". Kaks nime, mis pidevalt autorite nimistust läbi käisid, olid Helar Osila ja Valdur Mikita. Ei läinud mööda pea ühtki nädalat, kui nende kirjatükid ei oleks ilmunud. Pani mõtlema küll, et mis fenomen see on, mis noori poisse nii korralikke kirjatükke looma paneb, et neid nõnda tihti avaldatakse. Ju siis oli neis juba varases nooruses loojaks-saamise potentsiaali. Tahaks sõna "looja" suure tähega kirjutada, aga see oleks vist pisut eksitav... Nii paljud autoriteedid on seda raamatut pidanud eelmise aasta üheks eredaimaks kirjandussündmuseks. Sellepärast tekkis ka minus huvi teada saada, mis see on. Ega alguses oligi raske sotti saada, millega õieti tegemist. Väga tabava hinnangu annavad kaks Vikipeedias olevat lauset: "Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile." ja "...Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega ." Raamat av...

Ikoonilugemise ajastule omaselt tõmbab raamatu ligi eelkõige kaanepilt. Ei ole midagi imelikku selles, et ükskõik, mis trükise - olgu see siis ajaleht või raamat - kätte võtame, esmamulje jääb ikka illustratsioonidest. Mida aeg edasi, seda rohem selline nähtus süveneb, nii et ei ole siin miskit viriseda, kui inimesed enam raamatuid ei loe. Internetis on pilte küll ja kui enam arvutihiirt ka käes hoida ei viitsi, siis võib ju diivanile pikali visata ja telekat vaadata. Seal jooksevad pildid iseenesest. Keskkond mõjutab inimese arengut ja see areng käib praegu vist sedapidi. Ei saagi öelda, kas see on halb või hea, eks hinnangu sellele annavad ajaloolased mõnesaja või - tuhande aasta pärast.  Aga tagasi raamatu juurde. Illustratsioonid on imeilusad. Kohati tundub, et fotograaf on need ebanormaalselt ilusaks tuuninud, nii et tekib kahtlus, kas neil tegelikkusega üldse mingit pistmist on. Aga küllap on. Igal juhul jääb esmapilgul mulje, et tegemist on järjekordse magusate tekstide...

Vana hea Öölase sari kutsub mõnikord lugema. Tegelikult mängisin raamatukogus bingot ja tõmbasin krimkade reast lihtsalt suvalise välja. Nii võib ju ka. Kunagi, see võis olla umbes aastal 2000, olin aastakese eesti keele asendusõpetaja. Kaheksandal klassil oli vaja lugeda Agatha Christie raamatut oma vabal valikul. Mina, rumaluke, võtsin asja väga tõsiselt ja lugesin jõuluvaheajal läbi kõik, mille kätte sain. Seda oli palju, aga tolku ei olnud sellest midagi, sest kõik need raamatud olid mul lõpuks peas segamini nagu puder ja kapsad. Ja lapsed lugesid enamasti ikka neid, mida ma lugenud ei olnud. Niisiis - liigne agarus on ogarus. Aga suurem osa tollal loetust oli välja antud just nimelt Öölase sarjas. "Kuratliku kirikuukse koputi" on inglise vana kooli krimka. Selles on olemas kõik vajalikud elemendid: külaühiskond, teistest eraldunud konservatiivne aadliperekond, pubi küla keskpunktina, kirik, surnuaed, kuulujutud, väike annus müstikat. Ja uurija - rahulik ja keskend...

See raamat oli kord mul riiulis. Seisis seal paar nädalat. Lõpuks viisin selle raamatukogusse tagasi ilma, et seda avanud oleksin. Lihtsalt ei suutnud. Olin siis ise õpetaja. Nüüd võtsin uuesti ja lugesin läbi. Lihtsalt sellepärast, et "Angela tuhk" ja "Jah, on küll" on nii nauditavad. Neid saab kogunisti mitu korda lugeda, ikka ei tüüta ära. "Koolmeister" on tase omaette. Selles on nii palju äratundmisrõõmu, või hoopis - kurbust. Eelmise sajandi teise poole kool Ameerika Ühendriikides on kummaliselt sarnane sellele, mis meil siin praegu toimub. Võtame kasvõi selle lõigu: "Ameerikas imetletakse ja autasustatakse arste, juriste, kindraleid, näitlejaid, televisiooniinimesi ja poliitikuid. Mitte õpetajaid. Õpetamine on elukutsete hulgas alakorruse toatüdruk. Õpetajatel kästakse kasutada tagumist ust ja maja tagant ringi minna. Neid õnnitletakse, et neil on nii palju vaba aega. Neist räägitakse üleoleva armulikkusega ja üksnes tagantjärele paitatak...

Kodumaa sünnipäev oli sellel aastal eriline. Triikisin hommikul rahvariideid, et pärast kohalikul üritusel veidi tantsu lüüa. Siis tuli Annamiia ja pani mulle mängima Yellowmani loo. Imelik oli: eesti rahvariided, Jamaica muusika ja kodumaa sünnipäev. Justkui tahtnuks keegi öelda: jäägem eestlasteks, aga saagem ka maailmakodanikeks. Igal juhul tundus see lugu tollel hetkel piisavalt hull, et veel mõnda Yellowmani lugu kuulata. Kuulasingi, sest triikimine võttis päris kaua aega. Ikkagi rahvariided ju. Kogu see lugu hakkas mulle sedavõrd meeldima, et õhtune pingviinide paraad oli veel vähem köitev kui tavaliselt. Tundus, et kogu aeg on meil siin probleemid. Kleite ei viitsinud ka õieti vaadata. Sõin hoopis melonit ja jõin kodukootud õunaveini. Kohe parem sai. Tegelikult oli selle muusikavaliku taga asjaolu, et Annamiia luges parasjagu "Minu Jamaicat" ja oli jõudnud kohani, kus juttu Yellowmanist. Aga raamatu kohta ütles ta, et loeb üle hulga aja midagi tõeliselt head. Ku...

Kunagi lugesin Camilla Läckbergi "Jutlustajat" . Tundus huvitav. Nüüd siis võtsin "Jääprintsessi" ette. Ootused olid loomulikult kõrged. Tegevus toimub taas Rootsi lääneosas. Kirjanik Erica Berg naaseb oma kodukülla, et vanemate surma järel oma lapsepõlvekodu korrastada. Tema lapsepõlvesõber leitakse tapetult ning Erica otsustab hakata ise asja uurima. Päevavalgele kistakse veerand sajandit vanad sünged saladused. Lisaks sellele hakkavad Erica ja kohaliku politseiniku vahel arenema romantilised suhted... Romaanis on hulgaliselt kõrvaltegelasi. Näiteks mees, kes esimese laiba leidis. Tema naine on kogu loos episoodiline kuju, kuid sellegipoolest väga koloriitne: vananev proua, kellel on oma mehele väga kõrged nõudmised ja kes kogu oma elu sellele pühendab, et oma elust kaaskodanikele võimalikult vägev mulje jätta. Või näiteks Erica õde Anna, kes on pesuehtne allasurutud abielunaise võrdkuju. Ka siin mängib olulist rolli püüd väljastpoolt vaatajale iseaalpereko...

Tomas Bannerhed on selle romaani eest auhindu noppinud - järelikult on tegemist looga, mis on lugemist väärt. Raamatute puhul on see tore lugu, et iga kord avaneb lugeja ees täiesti uus maailm. "Kaarnate" oma on põhjamaine ja raskemeelne. Peategelane Klas on 12-aastane poiss. Ta on andekas, kuid omaealiste hulgas pigem erak. Eelkõige huvitab teda loodus, eriti linnud. Tema teadmised selles vallas on silmapaistvad, lisaks oskab ta tähele panna muutusi linnuriigis ning märgata looduses erinevaid liike. Tema isal on mitmendat põlve talu Smalandis, raske tööga teenitud ja üleval peetud. Kogu perekonna energia kulub eelnevate põlvkondade pärandi hoidmisele ilma, et nad ise mõtleks, milleks see kõik. Asjad peavad olema nii, nagu vanasti. Seda koormat kandes unustatakse iseenda vajadused. Töö on lihtsalt töö enda pärast.  Loo keskne tegelane on isa, kes kõike juhib. Olemise talumatu raskus rusub teda üha enam ja enam - kuni ta seda kõike enam lihtsalt ei talu. Ja kogu pere pe...

Suur valge lumeväli. Rebane ja mees. Püssiga. Külm. Tundub, nagu ei olekski justkui midagi kirjutada. Aga Sjon kirjutab, ja teeb seda köitvalt ning hästi.  Tegevus toimub 19. sajandi teise poole Islandil. Lisaks mehe ja rebase loole jookseb paralleelselt üks teine lugu ühest teisest mehest, kellel on soojad suhted downi sündroomiga tütarlapsega. Kaks lugu saavad raamatu lõpul kokku, mõnevõrra üllatuslikult. Mingil hetkel kaob piir reaalsuse ja kujutluste, inimese ja looma, normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel. Kõik on üks.  Tagakaanel olev tutvustus nimetab seda raamatut proosapoeemiks, mis meenutab sümfooniat. Nii ongi. Klassikaliseks lühiromaaniks seda tõepoolest pidada ei saa, sest see on nii teistmoodi. Ei ole nii, nagu tavaliselt, et loed raamatu läbi, lugu on lõppenud ja kõik arusaadav. Ei ole ka nii, et otsad jääksid lahti, et oleks mõtteainet edasi mõtlemiseks. Kogu lugu, keskkond, kus asjad toimuvad, seosed asjade ja inimeste vahel, virvarebase kuju - see oleks ...

Lars Kepleri raamatud paistavad silma eriti õõvastava kaanekujundusega: "Hüpnotisööri" kaanel on rohkelt verd ja "Painajalikul lepingul" hirmunud nägu. "Tuletunnistaja" lisab aga tuure juurde: kaanepildilt vaatab, õigemini ei vaata, vastu noor tüdruk, surnud, kehakatteks vaid valged aluspüksid. Kuigi need paar tilka verd jäävad "Hüpnotisööri" kaanepildile kõvasti alla, on kogu kompositsioon erakordselt õudusttekitav.  Sama võib öelda ka raamatu sisu kohta. Kõik Joona Linna sarja raamatud on vägivaldsed. Võrreldes Mankelli töödega on tegemist hoopis teistsugust laadi kirjutistega. Võiks öelda, et Mankell kirjutab rohkem täiskasvanud lugejale, Kepleri tööd aga kipuvad rohkem noorsookirjanduse kanti minema. Aga huvitav lugemine on see ikkagi. Paraku on sedasorti raamatutega nii, et nad viivad lugeja hetkeks teise maailma, kuid ununevad üpris kiiresti. Enamasti ei mäleta juba mõne kuu pärast, millest selles loos jutt käis. Sellel korral on t...

Peategelased on mesilased. Need on olendid, kellelt targad inimesed elamise kunsti õpivad. Aga tõesti - ainult targad inimesed. Ja see vajab väga palju tundlikkust ning tähelepanu. Igaüks sellega hakkama ei saa, aga 14-aastane mina-tegelane Lily saab küll. Lily on varajases lapsepõlves segastel asjaoludel oma emast ilma jäänud. Tema kinnisideeks saab välja uurida kõik, mida temast on võimalik teada. Ta isa on pesuehtne tõbras, aga ta ise ei saa sellest aru. Nii laseb Lily kodust jalga ja jõuab oma otsingutel ühte kummalisse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde ja mesilased. Nimetatud õdedest kõige värvikam on August. Võiks ju nime järgi arvata, et ta on mees, aga ei ole. August on väga elutark naine, kes ei tee kärbselegi liiga. Mesilastest rääkimata. Ja Lily õpib samuti mesilasi armastama... See on äärmiselt südamlik, samas mitte sugugi magus lugu inimlikkusest, mis on osavalt seotud mesilaste maailmas kehtivate reeglitega. Tuleb välja, et inimeste ja mesilaste elu on üsna ...

On üks Mees. Ta tunneb ennast üksildasena. Ühel päeval väljub ta trammist kogemata kaks peatust soovitust varem. Pargis kohtab ta Naist. Sellest ajast peale hakkab ta sellel kohal käima iga päev kindlal kellaajal. Selleks, et Naist näha. Sellest saab tema kinnisidee.  Tundub päris perversne lugu ühest haigest mehest, aga ei ole. Haigusest on asi väga kaugel. Tuleb lihtsalt lõpuni lugeda. Niisiis - lõpetame siltide kleepimise. Kombeks on nii, et korjame kokku teatud tunnused ja paneme diagnoosi. Diagnoos on enamasti halvustav. Kogu meie maailm koosnebki viimasel ajal ainult diagnoosidest ja see on päris õudne. Kõike on võimalik paigutada hea-halb skaalale ja tavaliselt paigutatakse asju just ühte või teise otsa, mitte keskele. Enamasti ikka halba otsa, sest heaga ei viitsita jamada. See ei ole ju huvitav. Ja pealegi läheb kogu aur juba halvale nagunii välja, nii et hea jaoks jääb vähe alles. On-nagu-on -mõtteviis on muutunud harulduseks. Vähemalt meediamaastikul. Loodetavasti l...

Panin tule pliidi alla. Näppu juhtus üks vana kollane leht, millest artikkel sellest, kuidas raamat letile jõuab. Tähelepanu ei köitnud niivõrd sisu, kuivõrd illustratsioonina juurde lisatud pilt. Sellel oli noor naine, lahtine raamat käes. Naisel oli korralikult tehtud soeng ja meik, ülilühike must kleit, sukad ja ülikõrged gladiaatorid. Paljastuvad sukapitsid viisid vägisi mõtte rubriigile "Helista mulle, mõtlen vaid sulle". Naine istus. Ilusti sirgelt, nagu noorele daamile kohane. See kõik viis mõttele, et läbi ilu ja seksi saab ikka kõike reklaamida. Isegi raamatuid.  Jällegi - kas raamatute lugemine on pidulik sündmus, mille tarvis peaks ennast ekstra ilusaks tegema? Äkki peabki. Võib-olla peaksin lõpetama raamatuga diivanil lösutamise, endal maavillane kampsun ja veel maavillasemad sokid üll. Äkki peaks ka ennast veidi pidulikumaks tuunima enne, kui raamatu kätte võtan? Eriti Mankelli tarvis. Wallanderi-lood on ju seda väärt. "Murelik mees" näib olevat ...

Tänase päeva algus on paljutõotav. Viki ajas mu varavalges üles, sest eile sõi ta erakordselt palju ning seetõttu oli tal tungiv vajadus välja minna. Jooksma, haukuma ja muud asja tegema. Mõtlesin siis, et mis siin ikka enam magada, hakkasin hoopis lugema. Päev algab alati hästi, kui on mahti kohe pärast ärkamist korraks raamat kätte võtta. Korraks see muidugi täna ei olnud, mitu tundi sai kohe loetud, sest raske oli seda lugu käes ära panna. Selle romaaniga on imelikud lood. Küllap on see subjektiivne, aga alguses tundus, et võrreldes esimese romaaniga midagi uut ei tule. Ikka vananevate meeste seksuaalsus, seda kohati väga groteskses võtmes. Aga siis äkki pöördus kõik tagurpidi. Ma ei saagi aru, millisel hetkel see juhtus, aga äkki tundus kogu lugu hoopis teine: noorte naiste vaatepunktist nähtuna. Ilmselgelt andis Elena jõuline kohalolek romaanile teistsuguse nüansi. Omaette peatükk on Elena kirjutatud raamat. See on üdini aus. Jääb üle küsida, kuidas suudab meessoost autor sel...

Lugemisega on viimasel ajal kehvasti. Kuidagi ei saa aega maha võetud, et natukenegi süveneda. Lugemata-olek tekitab tunde, nagu oleksin söömata, joomata ja magamata. Raamat on toit ja mitte miski seda ei asenda. Mõnikord on vahelduseks tore lugeda raamatut päris inimesest. Elu pakub nii palju, lood on meie ümber, neid ei ole vajagi välja mõelda. Hedvig Hanson on välja kaevanud loo, mis igaühte sügavalt puudutab. Ellen Kaarmast ei teadnud ma enne selle raamatu avamist mitte midagi peale kusagilt kuuldud nime. Ja siis tuleb naine, kes jutustab loo, mis on täis sügavat lugupidamist oma vanaema vastu. Tegelikult ei jutustagi, ta laseb lool endal ennast jutustada. Paneb selle kaante vahele. Ja kaaned on imeilusad. Juba raamatu välimus ise tekitab austuse selle sisu vastu.  Imetlusväärne on see tagasihoidlikkus, millega autor loo päevavalgele toob. Selles ei ole raasugi tema enda edevust. Ei peagi olema, sest siis ei oleks raamat enam see. See on lugu traagilisest saatusest, suur...

Mõnikord on hea kätte võtta raamat, mida ammu loetud sai. "Madisoni maakonna sildu" lugesin esimest korda oma viisteist aastat tagasi haiglas. See jättis sügava mulje ja pitsitas pisara välja.  Vahepeal on aeg edasi läinud ja mina suuremaks saanud. Üritasin proovida, mida see raamat nüüd teeb. Tegi küll, aga hoopis teistmoodi. Kui toona nägin sellest loos üüratult suurt tingimusteta armastust, siis nüüd pigem igatsust armastuse järele ja armastust iseenda loodud kujutluspildi vastu. Suure armastuse lood kipuvad enamasti läägeks minema. Robert James Walker on matemaatik ja see paistab välja isegi suurte tunnete kirjeldamisel. Tegelikult ta ju ei kirjeldagi tundeid, vaid ümbrust, milles inimene nimetatud tundeid kogeb. Seejuures teeb ta seda matemaatilise täpsusega ning annab niimoodi lugejale võimaluse ridade tagant õhkuvaid tundeid ja meeleolusid aimata ning ise kogeda. Niisiis - see romaan sünnib autori ja lugeja koostöös. Lehed, mis on kaante vahel, ei kätke endas va...

Võtsin täna korraks aja maha ja kirjutan kohe kaks korraga. Niisiis - isegi kui ma ei viitsi siia kohe kirjutada, ei tähenda see, et ma ei loeks. Lugemine on mulle nagu toit. Viimasel ajal on mõni päev vahele jäänud ja nendel päevadel tunnen ma ennast kehvasti. Umbes nagu oleks kõht tühi. Ja vähemalt kümme minutit enne magamajäämist lugemisele näpistada ei ole ju mingi patt. Esimene mulje seda romaani lõpetades on järgmine: see on lihtsalt nii hea. Uskumatu, et üks noor naine midagi sellist on kokku kirjutanud. Paar päeva pärast lugemise lõppu ei ole see tunne kusagile kadunud. Järelikult ongi hea. Uue aasta võtsin vastu Kielis ühe maja katuseterrassil. Selle romaani tegevus toimub ka suures osas Kielis. See on puhas juhus, aga mingi väike äratundmine on ikka. Igal keelel on oma omapära. Me ju tõlgime küll, aga mulle näib, et tõlkes läheb midagi kaduma. Mingi väga peen nüanss. Sõnad justkui muudaksid oma tähendust. Saksa keel on minu meelest konkreetne, aga samas ka õhuline. H...

Jõuluvana teab täpselt, mida ma tahan. Isegi siis, kui ma ei oskagi tahta. Kuidagi jäi mul Coelho raamatu eestikeelse versiooni ilmumine kahe silma vahele.  Aga jõuluvana teadis. Mart Kadastik vihjab oma romaanis "Kevad saabub sügisel" Coelho romaanidele kui noorte naiste öökapiraamatutele. Mul ei ole midagi selle vastu, et vahel ka neid lugeda. Kogu aeg vist ei tahaks, aga aeg-ajalt ikka. Eriti siis, kui elu on pingeline. Praegu ongi ja sellises olukorras mõjub selle raamatu lugemine nagu külaskäik teisele planeedile.  Ma ei nimeta seda lugu meelega romaaniks, sest minu meelest see seda ei ole. Pigem võiks seda nimetada eneseabi raamatuks. Aga seda juhul, kui on viitsimist teksti sisusse süveneda. Ja lihtne lugemine see ei ole, meenutab pigem Piiblit. Lugu viib meid tagasi keskaega, aastasse 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma. Selles olukorras kohtub linnarahvaga keegi mees, keda nimetatakse Koptiks. Ta vestleb linnarahvaga. Talle esitatakse küsimusi, mis mõt...

Lubasin, et loen ka "Taeva vangi" läbi. Nii ongi. Võrreldes eelmise raamatuga on märgata päris tugevat kontrasti. Kui "Ingli mäng" on julmustest pungil õudus- ja seikluslugu, mille lõpp on üsnagi segane, siis see siin võtab tempo järsult maha. Seos eelmiste romaanidega on jällegi olemas, seekord märgatavalt tugevam, kui "Ingli mängu" puhul. "Taeva vangi" lugedes saavad näiteks eelmistes romaanides arusaamatuks jäänud seigad selgemaks. Võtame kasvõi Daniel Martini saatuse. Kohe kuidagi ei saanud aru, missugune osa tema mõtetest ja tegudest toimub kujutluste maailmas, missugune on aga päris. Kuna "Taeva vang" viib lugeja tagasi Fermini meenutustesse, siis saab ühtlasi ka Martini lugu natuke selgemaks. Fermin on Carlos Fuiz Zafoni lugude kõige värvikam kuju. Jäädes pidevalt kõrvaltegelase rolli, lisab ta on ausate väljaütlemistega raamatutele rohkelt vürtsi. See on kurva saatusega inimene, kes igas olukorras toime tuleb ning ei karda ...

"Ingli mäng" on järg romaanile "Tuule vari" . Samas ei ole tingimata vajalik, et neid lugusid loetaks õiges järjekorras, sest järgmise loo seos eelmisega on vaid aimatav. Ometi on seostatavad mõningad motiivid: raamat kui hingega substants, kirjaniku hingeelu, kurjus kui printsiip, unustatud raamatute surnuaed.  Tegevus toimub 1920-1930 aastate Barcelonas. Peategelaseks on David Martin, kelle unistuseks juba lapseeas on saada kirjanikuks. Seejuures on ta nõus kirjutama kõike, mis kaubaks läheb. Iseenda südametunnistuse jätab ta tahaplaanile. Ainus romaan, mille kirjutamisel ta enda sisetunnet järgib, ei leia tunnustust. Samas - valenime all välja antud lood omandavad enneolematu populaarsuse. Ja siis ilmub välja saladuslik mees, kes teeb ülimalt soodsa pakkumise. Ainult et kirjanikult nõutav ohver ei korva lepingult saadavat kolossaalset rahasummat.  Ja nii arenevadki sündmused, mis kohati võtavad õudusloo mõõtmed. Selles on rohkelt verd, müstilist varjundit ...