Delia Owens. Kus laulavad langustid

 

Ma olen vist viimane inimene, kes seda raamatut loeb. Alati tundub kuidagi kahtlane minna kaasa üldise vooluga ja sellepärast mu käsi nii lihtsalt populaarsete raamatute järele ei haara. Aga seekord jäi pihku ja see on hea. 
See raamat on nii voolav ja lugemine kujuneb nauditavaks protsessiks. Justkui ei tahagi, et see otsa saab. Ja lugu on korraga nii ilus kui valus, aga samas mitte naiivne. Eriliseks teevad selle loo lugematud looduskirjeldused, mis on parajal määral lühikesed ja ei tee lugemist igavaks. Justkui kõik on tasakaalus: nii tegevus kui olustik. Ja see kõik on kirja pandud nii mõnusas keeles, siinkohal kindlasti suur tänu tõlkijale. 
Ei hakka ma siin seda lugu ümber jutustama. Mõtlemapanev on see aga küll. Kui julm on ühiskond teistsuguste inimeste suhtes... Me näeme seda juba koolis. Niipea, kui keegi julgeb erineda hallist massist ja olla tema ise, langeb ta kohe kiusu ohvriks. Ometi mängib igaühel sündides südames oma muusika. Kuhu see elu jooksul ometi kaob? Ja kui see on kaotsi läinud, on seda väga raske uuesti üles leida. Ega täiskasvanute maailmas asjad teisiti ole. Lihtsalt kiusamine on muutunud varjatumaks, intelligentsemaks ja on sellevõrra veelgi julmem. Ühiskond, kes abivajaja lihtsalt üksi jätab ja siis süüdistab teda selles, et ta neile ei kõlba, ei ole kusagile kadunud. Ja selle taustal joonistub välja üks vintske inimene, kes kõigest hoolimata julgeb olla tema ise.
Raamatu lõpplahendus on ühtaegu rahustav ja samas ka üllatav. Tahaks, et selliseid raamatuid jääks mu näppude vahele rohkem. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik