Liina Mittermayr. Minu Austria. Suusamägedest põgenikeni

Minu-sarja raamatuid on alati mõnus kätte võtta. Ma ei ole mitte ühtegi neist pooleli jätnud. Vahetevahel ikka tuleb ette (mitte selle sarja) raamatuid, mida ma lõpuni ei loe. Kui ikka sada lehekülge loetud ja lugu mind ei köida, siis lõpetan ära. Küllap on need raamatud kellegi teise jaoks. Ja võib-olla mõnel teisel ajal tunduvad need lood ka minu jaoks head. 
Mind võluvad raamatud, mille on kirjutanud tavalised inimesed meie seast. Need, kes ei ole kirjanikud. Need on omamoodi karused ja natuke lihvimata, nii, nagu elu päriselt on. Ja see on nii aus.
Nagu ikka - räägib raamat Austriast seestpoolt vaadatuna. Kirjutab inimene, kes on seal aastakümneid elanud ja seega on olemas ka piisavad kogemused mida lugejale edasi anda. Loomulikult on igaühel oma vaatenurk, mitte kunagi ei saa olla täiuslikku objektiivset vaadet, aga see ongi ju hea.
Olen ise paaril korral Austrias suusatamas käinud ja mingi turistitasemel kogemus justkui oleks olemas. Aga see piirdub tõepoolest suusamägede ja vaatamisväärsustega, nii et tõelisest elust suurt aimu ei ole, rääkimata ühiskondlikest probleemidest. Turistina reisida on ikka ju tore, pooled mured jäävad nägemata. 
Raamat on ühest küljest kirjeldus iseenda elust Austrias, mis on pikitud põnevate faktidega siit ja sealt. Kõik on tasakaalus. Nii on võimalik tutvuda suusamägede siseringi reeglite ja kommetega, saada teadmisi pagulasprobleemidest, heita pilk naiste rolli ühiskonnas, saada ülevaade koolisüsteemist ja veel palju muud. Nii, nagu autor ise ka lõppsõnas ütleb, ei mahu kaante vahele kuigi palju ja seetõttu jääb suur osa olulisest informatsioonist välja. Aga toreda sissevaate Austria ühiskonda ja kultuuri annab raamat ikkagi.
Kuna tegin esimesed katsetused päris suusamägedel just Austrias, siis oli vahva lugeda seda, kuidas autor kirjeldab iseenda sarnaseid kogemusi. Tundub, et tema puhul oli asi veel lootusetum, kui minu esimestel mäepäevadel. Ja ometi - muljetavaldav on see, et mõned aastad hiljem tegi sama inimene ära suusainstruktori paberid ja õpetas teisi suusatama. See näitab veel kord: kui sul miski välja ei tule, siis ära anna alla!  Lihtsalt püherda seal mäe peal edasi, kunagi hakkab asi minema ja tegevus muutub nauditavaks. Ja mitte miski ei ole võimatu, tarvis ainult tahta ja piisavalt vaeva näha. 
Samuti on põnev lugeda pagulasprobleemidest seestpoolt vaadatuna. Kuna kirjutaja ise töötab otseselt pagulastega, siis saab siit teada selliseid asju, mida ilmselt uudistest ei kuule. Ülikeerulised on need asjad küll ja eks nad praegu lähevad ju veel keerulisemaks. Mitte ainult Austrias, vaid igal pool Euroopas. Meil ka. Ja nende protsesside pikaajalisi tagajärgi on väga raske ette ennustada. 
Niisiis - lugege raamat läbi ja minge Austriasse. Või minge enne ja lugege pärast. See on oma valik. Aga Austrias on lahe, see on täitsa kindel. 
 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja