Eckhart Tolle. Siin ja praegu: kohaloleku jõud

 

Me kõik oleme oma mõtete vangid. Selle asemel, et lihtsalt elada, ketrame peas mõtteid minevikust ja teeme plaane tulevikuks. Nii läheb elu meist lihtsalt mööda ja me ei märkagi, mis ümberringi juhtub. Vähe sellest - me ei märka ka seda, mis toimub meie sees. Mõtlemises iseenesest ei ole ju midagi halba seni, kuni mõtted on meie tööriistad. Aga kui me peas tahtmatult uskumatul hulgal kasutut sousti keerutame, siis läheb asi paigast ära. Just enamasti see nii ongi. Haamer tööriistana on ju igati vajalik ja hea, aga kui see haamer meile ootamatult pähe koputama hakkab, siis on asi kurjast.

Tollet peetakse millegipärast hookuspookuse-meheks. Justkui jutt käiks mingitest müstilistest asjadest. Aga ei käi ju, meie mõtted on olemas. Ja nad kiusavad meid. Nad tekitavad eelarvamusi, annavad hinnanguid seal, kus pole vaja. Kinnismõtete lõks on see, mis põhjustab laias plaanis palju tragöödiaid. Suurt osa sellest, mis toimub meie ümber, ei saa me muuta, aga me saame muuta seda, kuidas sellele reageerime. Ja läbi selle muutub ka maailm.

Esmapilgul võiks arvata, justkui Tolle propageeriks tulevikuta letargilist olekut, üdini sügavat ükskõiksust. Tegelikult see ei ole nii. Ta ütleb selge sõnaga, et see, mida me mõtleme ja teeme praegu, mõjutab seda, mis saab olema tulevikus.

See ei ole kerge lugemine. See vajab parajal määral tähelepanu, et rajal püsida. Aga minu jaoks on see üks võimsamaid raamatuid, mida üldse olen lugenud. Võtan selle kätte vähemalt korra aastas (tänaseks juba kolmas kord), et endale meelde tuletada, kuidas oma peas toimuvast segadusest lahti saada ja uuesti kord majja luua.