Raamatukoi lugemislood

  Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem? Kas elu peaks üldse olema pikem? Jah, parem kindlasti. Ja kui vananemine on paratamatu, kuidas siis teha nii, et elu viimased aastad oleksid ikkagi nauditavad? Kui tervist enam ei ole, siis ei ole ju mitte midagi. Nicklas Brendborg võtab lahti vananemise mõiste sisu. Lihtsalt öeldes on see organismi funktsioonide kvaliteedi vähenemine. Keha ei toimi enam nii, nagu esimeses nooruses.  Raamatu esimeses osas toob ta huvitavaid fakte loomariigist. Näiteks: mida suuremakasvulisem liik, seda kauem elab. Samas - liigisiseselt elavad kauem väiksemat kasvu isendid. See võib olla ka põhjuseks, miks naiste eluiga on meeste omast pikem. Naised on ju tavaliselt väiksemad.  Edasi on kirjeldatud lugematul arvul vananemist ja tervist puudutavaid uuringuid. Kohati ei olegi need üheselt mõistetavad ja lähevad omavahel vastuollu. Mulle meeldib, et autor ei too siin välja mingit selget tõde. Ta lihtsalt kirjeldab ja jätab lugejale hulgali...

  Mõnikord on nii, et hakkad kusagile tahtma, ise täpselt teadmata, mis paik see on. Lihtsalt uudishimu kutsub.  Noor inglise maailmarändur reisib Taisse. Odavas motellis kõnetab teda keegi võõras ja räägib mingist salajasest rannast. Järgmisel hommikul on inglase ukselingi küljes ise joonistatud kaart. Ta läheb naabertuppa ja leiab sealse elaniku läbilõigatud randmetega. Koos prantslastest armastajapaariga otsustatakse randa otsima minna. Läbi suure seikluse ja korraliku pingutuse jõuavad nad kohale ja leiavad eest paradiisilaadse eraldatud koha, kus elab umbes kolmekümnest inimesest koosnev kommuun. Kõik tundub ideaalne, kommuunis on tööjaotus, grupp toidab ennast ise ära ja kogu väline maailm ununeb. Aga siis hakkavad juhtuma asjad ja iga grupiliikme ego hakkab möllama. Asi läheb nii puntrasse, et paremagi pingutuse juures ei ole võimalik seda lahti harutada. Samal saarel on ka kohalike tailaste kanepikasvandus, ka see kujutab endast ohtu. Hipid käivad küll vabalt kanepit k...

  Me teame Einsteini tema relatiivsusteooria põhjal. Meile on jäänud kuvand, justkui oleks ta olnud geenius. See raamat valgustab asja hoopiski teisest vaatenurgast. See räägib Einsteini esimesest naises Mileva Maricist. Ja see annab pildi, justkui Einstein ei olnud üldsegi mitte geenius, vaid hoopis viimane tõbras, kes suutis jalgade alla tallata kõik, kes ta egole jalgu jäid. Alustasin raamatu lugemist lõpust. Tahtsin teada, kuivõrd tõepärane siin kirjeldatu on. Tegelikult ei saanudki ma sellele vastust. Raamat räägib sellest, et relatiivsusteooria sõnastas Einsteini naine, aga koore riisus ikkagi mees. Olgu tõega, kuidas on, aga eraldi probleem on naisteadlase roll 20. sajandi alguse ühiskonnas. See on kurb lugu paljutõotavast matemaatikust, kes jääb oma mehe varju, taandudes lõpuks primitiivseks majateenijaks.  Mitza on rahvuselt serblane, lapsest peale ebatavaline tüdruk. Ta on eriti nutikas ja samas lombakas, nii et eakaaslased kiusavad teda ja vanemad annavad igal sammu...

  Üks lihtne krimilugu Gotlandilt. Mõrvad - nagu ikka. Muidu ei oleks ju krimi. Ridamisi leitakse tapetud naisterahvaid, kõik on alasti, iseenda aluspüksid suhu topitud. Seejuures on tapmisviisid erinevad ja see ajab politsei segadusse. Kogu saare elanikud on hirmunud, naisterahvad ei julge välja minna. Aga kõiki tapetuid ühenda veel ka see, et nad on 34-35-aastased. Ei grammigi nooremad ega vanemad. See tundub imelik. Kui mõrvar tapab juhuslikke naisi, siis kuidas ta nende vanust teab? Raamatu teeb teistsuguseks see, et autor annab õige varakult aimu mõrvade motiivist. Ta viib lugeja ekskursile mõrvari lapsepõlve. Ja seal juhtub asju. Koolikiusamisest tõuseb aastatepikkune viha, mis nõuab kättemaksu. Aga kuni lõpuni ei saa me teada, kes on nende tegude taga. Samas - kui tavaliselt krimiromaanis jalutab süüdlane kogu loo vältel politseinike nina all, siis siin nii ei ole. Tegemist on lihtsalt ühe põgusalt pildilt läbi käinud tegelasega. Aga mõtlema paneb siin see, kuidas lapsepõlve...

Midagi on maailmaga lahti. Viimastel aastatel näib, et senised süsteemid ei toimi ja kõik on muutunud kaootiliseks. Mingi pidepunkt on puudu. Enam ei ole turvaline elada. Kogu aeg on tunne, et ees ootavad järjekordsed vapustused, mis pööravad kogu senise elu pea peale. Aga tahaks ju elada nii, nagu oleme harjunud, sest nii on mugav. Ja kogu aeg on kiire. Isegi siis, kui tegelikult ei ole kiire. See raamat annab paljudele küsimustele vastused. Või vähemalt ühe võimaliku versiooni neist. Autor on hariduselt ajaloolane ja käsitleb siin maailma ajalugu väga laia pildina, kogu maailma ja kogu ajaloo kontekstis. See viib vaatenurgani, mis muudab küsitavaks kõik seni iseenesestmõistevanana tundunud mõisted. Näiteks vabadus. Kuivõrd meil siiski on võimalusi oma valikuid tänapäeval teha? Jah, meil on illusioon, justkui võimalusi oleks piiramatult, aga kes on see, kes meile pakub informatsiooni turul olevate võimaluste kohta? Ja mille järgi ta otsustab, mida mulle pakkuda? Ja kas lisaks pakutava...

  See raamat on siin mõnda aega lihtsalt pildina üleval rippunud. Aga ma ei saanud kirjutada. Mitte sellepärast, et aega poleks olnud. Lihtsalt tunnen Fred Jüssi ees nii suurt aukartust, et kõik, mida ma tahtsin kirjutada, tundus ebapiisav.  Raamat sisaldab Jaan Tootseni intervjuud Fred Jüssiga, seejärel tulevad "Ööülikooli rännakud" kirjalikus vormis. Niisiis on tegemist mõtisklustega erinevatel teemadel. See kõik ei piirdu ainult loodusega, pigem tuleb juttu keskkonnas kui tervikust. Kui tänapäeva tavalise ruttava inimese maailmas loodust praktiliselt ei eksisteerigi, siis see raamat toob selle tervikpilti tagasi. Ta tuletab meelde, et me oleme üks osa tervikust ja kui me terviku ära lõhume, siis läheme ka ise katki. Inimene kujundab oma tujude ajel keskkonda ümber, aga ta ei märka, mida ta sellega teistele elusolenditele teeb. Võtame kasvõi selle, et Kadrioru pargi vanade puude mahavõtmine ja uutega asendamine võtab (võttis?) elupaiga vähemalt kahekümne kahelt linnuliigilt...

  Veel üks krimi. Üldse mitte paha. Päris palju on siin huvitavaid nüansse. Näiteks noormees, kes tahab salamisi olla neiu. Ja nõrgamõistuslik, kes pagulast koduloomana aastaid keldris peab. Või naispolitseinik, kes otsib taga kadunud tüdrukut, aga lõpuks saab väga suure üllatuse osaliseks. Tüdruku leiab ta üles küll.