Raamatukoi lugemislood

  Kuidas saab loodust kogeda? Kindlasti mitte läbi raamatu. Aga raamatu kaudu on võimalik saada osa kellegi teise kogemusest ja ka see on väärtuslik. Keegi teine võib jagada midagi sellist, mida me ise ei ole tajunud ja läbi selle tekib uudishimu... Sellepärast ei hakkagi ma siinkohal raamatu sisul pikemalt peatuma. Seda tuleb lugeda. Kui kirjutaja saab üldse aus olla, siis Romet Vaino seda on. Üdini aus. Raamat justkui räägib rabast, aga autor võtab ennast lugeja ees hingelises mõttes alasti. See on suur julgus ja samas annab lugejale võimaluse ka iseenda vastu aus olla. Seda lugedes oligi üks mu mõte: appi, kui palju me iseendale valetame, kuidas me üritame vastata ühiskondlikele standarditele ja mängida omanimelist rolli, aga samas hinges oleme hoopis keegi teine. Lihtsalt see keegi teine võib olla selle rolli alla nii ära kadunud, et me ise ei leia seda enam üles... Mingis mõttes pöördus mu maailm lugedes tagurpidi. Või õigetpidi? Kuidas võtta... Võtsime eile Anna Mariega ette ...

  Mõni raamat saab su lihtsalt kätte. Tema valib sind, mitte sina teda. Juba mõnda aega vaatab see raamat mulle raamatukogus otsa, nii neli-viis korda küll. Nagu öeldes: võta mind, võta mind. Olen seda ignoreerinud, lõpuks andsin alla ja lugesin ta läbi. Ja see raamat võttiski mu ära.  Kui eesti keel on kirjaniku emakeel, siis on kuidagi teistmoodi lugeda. See keel on pehme, mõnus, soe, justkui hellitav. Kuidagi turvaline on seda lugeda. Ka ridade vahele peidetud nüansid on selgesti tuntavad. Tõlkekirjanduse puhul seda ei taju. Mõnikord on mõistlik alustada järelsõnast, sest lugedes kuluvad taustteadmised ära. Lugu ise on küll fiktsioon, aga peategelase prototüüp on olemas ja ajalooline taust samuti. Nii on peategelase Jakob Sarapiku prototüübiks kirjaniku vanaisa Joosep Alfred Pervik. 1911. aastal möllas Mandžuurias tõepoolest buboonkatk ja 1933. aastal oli Eestis vaikiv ajastu, kus poliitilisi vastaseid erilise hoolega jälitati. Ja Patarei vangla toimis ka. Aga kõik muu on L...

  Kunagi varajases nooruses armastasin lugeda igal pool. Ükskord otsisin elutõde Karupoeg Puhhi lugudest, samal ajal kõndides Tartu bussijaamas. Jah, ma lugesin ka linnas kõndides (oh mind veidrikku). Olin raamatusse niivõrd süvenenud, et põrkasin peaga vastu raudposti ja lõin pea ära. Küllap sai publik sellest palju nalja, aga mina seda ei märganud, sest mul oli päris valus... Põhjus, miks mulle see lugu meelde tuli, on siin raamatus. Ma ei saanud seda käest panna. Ühte õiget krimilugu iseloomustabki see, et seda ei saa käest ära panna. Ta neelab su alla, ta seedib su ära ja sa ei jõua enne normaalsusse, kui on selge, kes on mõrvar. Selle raamatu fenomen seisneb selles, et siin ei ole mitte midagi erilist. See on täiesti tavapärane põhjamaade stiilis krimiromaan. Aga ikkagi võtab ta su endale ja seda ei saa kuidagi seletada. Siin on uurija, kes on isikliku eluga kimpus (tegelikult tal seda ei olegi). Siin on sugulased, kes kaklevad pärandiosa pärast. Siin on pinged politseisüsteem...

  Võtsin selle raamatu ette sellepärast, et see on tekitanud lugejates väga palju vastukaja. On ju vaja ikka ise järele uurida, millega tegu. Kui armastada inglise huumorit ja krimiloo paroodiat kaks-ühes, siis on see täpselt õige asi, mida lugeda. Loomulikult alustasin lugemist hoiakuga, et tegemist peaks olema naljalooga. Aga umbes poole raamatuni ei suutnud ma sellest nalja välja noppida. Lugu oli lihtsalt jabur ja pakatas sarkasmist selle maailma rikaste üle. Siin oli teravmeelseid tähelepanekuid inimeste käitumismustritest, seejuures kõvasti üle võlli aetud. Aga kui hoida veidi silmad lahti, siis võib kirjeldatud käitumismustreid pehmemal kujul märgata siinsamas. Ometi see ei köitnud mind.  Korraks mõtlesin, et jätan lugemise pooleli, aga kui jõudsin kohani, kus rikas kõrk proua sauna kinni pandi, ja seda puhtalt läbi nutiseadmete, siis oli ka minul naljakas.  Loost endast siis ka. Grace Bernard on noor naine, kes on kasvanud koos emaga. Mingil hetkel saab ta teada, ...

  Ühes Põhja-Soome külas elab perekond Toimi: isa, ema ja kaksteist last. Õigupoolest peaks lapsi olema kokku neliteist, aga kaks esimest on õnnetul kombel lapsena surnud. Osa lapsi on juba täiskasvanud ja otsapidi oma elu peal, nooremad alles eelkooliealised.  See raamat räägib sündmustest, mis mõjutavad kogu pere elu. Kuidagi on saanud kunagi armastavast isast kogu pere õudusunenägu. Kõik lapsed kardavad teda, neid ühendab hirm. Igaüks tuleb olukorraga toime omal moel. Iga romaani peatükk tutvustab eraldi mõnda last. See vaatleb sündmusi just konkreetse lapse sisemaailmast lähtudes. Mind lugejana paneb imestama, kuivõrd erineva maailmapildiga inimesed kasvavad üles samas keskkonnas. Ja kuidas üks ja sama kirjanik suudab samu asju kirjeldada niivõrd erinevatest vaatenurkadest. See on vaikselt voolav jutustus, mis areneb omas tempos ja mis võtab su lugejana endaga kaasa. Tihtipeale on mahukaid romaane lugedes viimasel kolmandikul tunne, et lugu on justkui ammendunud ja tahaks ...

  Väga intrigeeriv pealkiri, kutsub lugema. Huvi toidab seegi, et tagakaane tutvustusel nimetatakse autorit üheks kaasaja olulisemaks prantsuse kirjanikuks.  India ja Louis on õde ja vend. India on kümme, Louis kaheksa aastat vana. Nende ema on elitaarsest veinitootjate perekonnast välja heidetud, sest abiellus lihttöölisega. Nii ei ole lastel oma päritoluperega mingit kogemust. Nad on lihtsad, siirad, tavalised lapsed, kelle ema elab oma elu kohati puntrasse ja harutab seda siis jälle lahti.  Ühel hetkel annab nende ema nad veinimõisa väravas onule üle ja ise kaob. Lapsed on täiesti uues keskkonnas, millega peavad kohanema. Romaan ongi ühe perekonna lugu, kus igaüks on omamoodi, igaühel on oma ambitsioonid, inimeste vahel on rohkelt intriige. Kontrastiks sellele on India ja Louis` lapselik siirus.  Raamatus on rohkelt dialooge, neist osa väga vaimukate ütlemiste ja mahlaka keelega. Eriti nauditav on onu Ambroise ja vanaema Alienori diskussioon enne last saabumist. N...