Carin Gerhardsen. Piparkoogimaja

Krimilugu küll, aga veidi ebatraditsioonilise ülesehitusega. Raamatu kommentaarina on kirjas, et autor justkui maalib sõnadega. Mõtlesin, et küll ikka oskavad hästi promoda. Aga romaani lugedes just selline tunne ongi. Kõik justkui tiksub tasapisi, lugu ise räägib väga räigetest asjadest, aga ikka on tunne, justkui keegi teeks laiu looklevaid pintslitõmbeid. Sõnadega. 
See on üsna tavapärane, et raamat algab eellooga, mis kirjeldab kunagi ammu toimunud sündmust. Jutt käib mängukoolist, meie mõistes laste päevahoiust, kus hulk kuueaastaseid on leidnud endale paar peksupoissi ja lihtsalt kiusavad neid väga räigel moel. Õpetaja laseb asjadel rahulikult toimuda, sest kius viiakse läbi mängukooli aia taga ja see ei kuulu väidetavalt enam tema kompetentsi...
Ülejäänud süžee toimub tänapäeval. Üks vanem proua saab haiglast koju ja leiab sealt võhivõõra tapetud mehe. Näeb välja nagu halb juhus. Aga ei ole. Kirjanik jälgib kahte tegevusliini: ühest küljest kirjeldab ta kurjategija tegevust ja teisest küljest uurijate tööd. Tundub kuidagi lihtsakoeline jälgida, kuidas politseinikud pätti jälitavad. Ja samas nagu mingit mõistatust ei olegi. Kogu aeg on teada, mida pahalane teeb. Krimiromaanide lugemise nauding ju selles seisnebki, et saad lugedes ise otsi kokku panna ja arvata, kes on süüdlane. 
Kõik viitab sellele, et tegutseb üks varasem kiusatav, kes nelikümmend aastat hiljem tehtu eest kätte maksab. Aga tasub lõpuni lugeda, sest kirjanik veab lugejaid väga kavalalt ninapidi...
Lool on ka üks kõrvalliin. Tavaliselt ajavad seesugused kõrvalepõiked lugemist segasemaks ja mingit väärtust nad juurde ei lisa, siin on aga teisiti. Ilma selle naispolitseiniku armuseikluseta, mis võtab samuti kriminaalse pöörde, oleks raamat kindlasti kraadi võrra lahjem. 


 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave