Satu Rämö. Jakob

 

Hilduri sarja teine osa jäi mul nüüd vahele. Aga sellest ei ole lugu, sest kolmandas osas on põhimõtteliselt teise osa sisu aimatav.

Huvitaval kombel oli seda raamatut huvitavam lugeda. Kui esimene on kirjutatud suhteliselt aeglases tempos ja pingevabalt, siis selles loos jagub pinget küllaga. Ei saagi täpselt aru, kas kirjanik läks käima või harjusin mina tema stiiliga. 

Romaani peategelast on keeruline tuvastada. Hildur on ikka mängus ja ajab oma asju edasi. Aga selles loos on Jakob vähemalt sama tähtis. Paralleelselt on käigus mitu tegevusliini- ja kohta. Kõige ühendajaks on ikka Hildur, kellel on toimuvaga isiklikud seosed. Lõviosa sündmustest toimub Islandil, aga Lääne-Lapimaal hargnev tegevustik on vähemalt sama tähtis. Jakob on sealt pärit ja seega osa süžeest sinna kandubki. Huvitav on lugeda Lapimaa olustiku- ja loodusekirjeldusi, sest ühel külmal talvel mõni aasta tagasi sai seal ka ise ära käidud. Ja tõepoolest - kirjeldatu toob silme ette selle, mida tollal kogesin. See oli rahulik, lumine, tardunud ja puhas talv. 

Jakob tegelasena saab selles romaanis liha luudele. Selgub, et tegemist ei olegi nii ideaalselt rahuliku musterpolitseinikuga, kes aina koob kampsuneid. Ka sellel mehel on luukered riidekapis olemas ning ta ise ei pruugi alati jääda nii rahulikuks kui esmapilgul paistab. Mingitel hetkedel näib, et tegemist on lausa kriminaalsusele kalduva tüübiga. Aga kriminaaliks osutub hoopis teine politseinik...

Islandil toimuv on samuti veidi salapärane. Mängu tulevad loomakaitsjad, kes võitlevad märavere äritsemise vastu. Üleüldse - looma- ja keskkonnakaitse on populaarsed teemad, neid põimitakse krimiromaanidesse ikka ja jälle. Aga Islandi loo teevad salapäraseks rahvapärimusest laenatud kolmteist kurja jõuluvana, kes tulevad jõulude ajal mäelt alla inimestele käkki keerama. Ehk siis - tapja on loominguline. 

Lõpp on üllatav. Otsad jäävad justkui lahti. On lahendus ja nagu ei ole ka. Huvitav, kas kirjanik haub juba uusi plaane?

P.S. Uus sõna ka: kiiruskaamera = plekkpolitseinik (või plekist politseinik).

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave