Agota Kristof. Kaustik. Katsumus. Kolmas vale

Seda raamatut on raske käest panna. Tegelikult on ühtede kaante vahel kolm romaani, aga ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks eraldi lugeda. Ja lugu tervikuna on painav. 

"Kaustik" teeb nõutuks. See koosneb väikestest lugudest, mis on ülimalt intrigeerivad, need manipuleerivad hea maitse piiril. Siit-sealt on võimalik välja lugeda vihjeid, et need on koolipoiste kirjandid, mida nad sõja ajal, kui kooli ei saanud, ise kirjutavad. Sellest siis ka pealkiri. Parimad kirjandid on puhtalt kirjutatud kaustikusse. Esimesel sajal leheküljel on küll tunne, et siia on kokku kogutud kõik seksuaalperverssused, mida inimmõistus suudab välja mõelda. Asi ületab igasuguse hea maitse, korraks on isegi tunne, et äkki paneks raamatu üldse käest. Aga ei saa ikka ka, nii köitvalt on kirjutatud. 

See räägib kaksikutest, kelle ema viib sõja jalust maale vanaema juurde. Aga vanaema on karm mutt ja ega ta poiste eest hoolt ei kanna. Nii peavad väikesed metslased ise hakkama saama. Ja nad on leidlikud ning väga terava mõistusega, samas ka väga julmad. Nad suudavad iseenda eest seista, teiste suhtes vastikult käituda ja samas olla ka üllatavalt suuremeelsed, kui vaja. Kohati on kirjeldatud olukorrad traagilised, samas balansseerivad absurdi piiril. Lapsi on küll kaks, aga vaimses mõttes on tegemist ühe tervikuga. Nii lõppebki lugu traagiliselt: nad lahkuvad teineteisest ja jäävad poolikuks. Ühest küljest on tegemist nende ühise otsusega, aga teisest küljest sunnib neid selleks poliitiline olukord. 

Selles romaanis on hulgaliselt värvikaid kõrvaltegelasi, aga ühiseks nimetajaks on sõda. Sõjas ja vaesuses tuleb hakkama saada ja ei tasu endalt küsida, kas see on halb või hea. Tuleb lihtsalt elada. Poisid ise on kehtestanud kirjandi kirjutamisel reegli, et hinnanguid ei tohi anda. Ainult faktid on olulised. 

Järgmised romaanid vaatlevad kumbagi venda eraldi. Ja siin läheb asi segaseks. Mis siis päriselt juhtus? Kes on kes? Kas üleüldse oligi kahte poissi või ainult üks? Kohati pöördub kõik pea peale, kaob ära piir unenäo, kujutelma ja tegelikkuse vahel. Kindlasti on see maiuspala neile, kes armastavad mõnevõrra alternatiivsemat lugemisvara, sest mõtteainet on siin küllaga. 

Ja kokkuvõttes ongi ju nii, et mälu kipub vigureid tegema. Inimesed ei mäleta asju sugugi adekvaatselt. Jah, hea on endale kinnitada, et ma tean kindlasti, et just nii asjad toimusid. Aga tihtipeale selgub, et asjad on peas ajaga moondunud (just eile sõitsin paika, mida teadsin kindlalt mäletavat, aga ikka lasin õige teeotsa mööda).

Huvi pärast hakkasin uurima, kes see on, kes niisuguse tükiga hakkama on saanud. See on ungari päritolu kirjanik, kes peamiselt elas ja kirjutas Šveitsis. Sündis ühel pool raudset eesriiet, aga elas teisel pool. See seletab nii mõndagi ka romaanide sisust.