Agota Kristof. Kaustik. Katsumus. Kolmas vale

Seda raamatut on raske käest panna. Tegelikult on ühtede kaante vahel kolm romaani, aga ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks eraldi lugeda. Ja lugu tervikuna on painav. 
"Kaustik" teeb nõutuks. See koosneb väikestest lugudest, mis on ülimalt intrigeerivad, need manipuleerivad hea maitse piiril. Siit-sealt on võimalik välja lugeda vihjeid, et need on koolipoiste kirjandid, mida nad sõja ajal, kui kooli ei saanud, ise kirjutavad. Sellest siis ka pealkiri. Parimad kirjandid on puhtalt kirjutatud kaustikusse. Esimesel sajal leheküljel on küll tunne, et siia on kokku kogutud kõik seksuaalperverssused, mida inimmõistus suudab välja mõelda. Asi ületab igasuguse hea maitse, korraks on isegi tunne, et äkki paneks raamatu üldse käest. Aga ei saa ikka ka, nii köitvalt on kirjutatud. 
See räägib kaksikutest, kelle ema viib sõja jalust maale vanaema juurde. Aga vanaema on karm mutt ja ega ta poiste eest hoolt ei kanna. Nii peavad väikesed metslased ise hakkama saama. Ja nad on leidlikud ning väga terava mõistusega, samas ka väga julmad. Nad suudavad iseenda eest seista, teiste suhtes vastikult käituda ja samas olla ka üllatavalt suuremeelsed, kui vaja. Kohati on kirjeldatud olukorrad traagilised, samas balansseerivad absurdi piiril. Lapsi on küll kaks, aga vaimses mõttes on tegemist ühe tervikuga. Nii lõppebki lugu traagiliselt: nad lahkuvad teineteisest ja jäävad poolikuks. Ühest küljest on tegemist nende ühise otsusega, aga teisest küljest sunnib neid selleks poliitiline olukord. 
Selles romaanis on hulgaliselt värvikaid kõrvaltegelasi, aga ühiseks nimetajaks on sõda. Sõjas ja vaesuses tuleb hakkama saada ja ei tasu endalt küsida, kas see on halb või hea. Tuleb lihtsalt elada. Poisid ise on kehtestanud kirjandi kirjutamisel reegli, et hinnanguid ei tohi anda. Ainult faktid on olulised. 
Järgmised romaanid vaatlevad kumbagi venda eraldi. Ja siin läheb asi segaseks. Mis siis päriselt juhtus? Kes on kes? Kas üleüldse oligi kahte poissi või ainult üks? Kohati pöördub kõik pea peale, kaob ära piir unenäo, kujutelma ja tegelikkuse vahel. Kindlasti on see maiuspala neile, kes armastavad mõnevõrra alternatiivsemat lugemisvara, sest mõtteainet on siin küllaga. 
Ja kokkuvõttes ongi ju nii, et mälu kipub vigureid tegema. Inimesed ei mäleta asju sugugi adekvaatselt. Jah, hea on endale kinnitada, et ma tean kindlasti, et just nii asjad toimusid. Aga tihtipeale selgub, et asjad on peas ajaga moondunud (just eile sõitsin paika, mida teadsin kindlalt mäletavat, aga ikka lasin õige teeotsa mööda).
Huvi pärast hakkasin uurima, kes see on, kes niisuguse tükiga hakkama on saanud. See on ungari päritolu kirjanik, kes peamiselt elas ja kirjutas Šveitsis. Sündis ühel pool raudset eesriiet, aga elas teisel pool. See seletab nii mõndagi ka romaanide sisust. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave