Byung-Chul Han. Väsimusühiskond
Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.
Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ei viitsiks seda lugeda. Seega - hankige LR6/2025 ja lugege.
Veel mõned aastakümned tagasi toimis meil sunniühiskond. Keegi väljastpoolt ütles, mis on õige ja mis vale ning mida ma pean tegema. Tegemisel ja tegematajätmisel olid tagajärjed kas preemia või karistuse näol. Kõik oli piiritletud ja käskudel olid piirid, sest kedagi teist käskida ju lõputult ei saa. Viimastel aastakümnetel elame aga saavutusühiskonnas. See annab näilise vabaduse, kuid ülemäärane positiivsus (sa suudad!) suunab meid olema iseenda käskija. Me tahame aina rohkem saavutada ja teeme aina rohkem tööd, kuid tasu sellele ei järgne. Mitte kunagi ei ole piisav. Seega on näiline vabadus muutunud piinavaks vangistuseks. Seejuures inimene ise on nii vang kui vangivalvur. Tööl ei ole enam piire. See on konkreetse aja ja kohaga määratlemata, sest nutitelefoni ja sülearvutit kanname igal pool kaasas. Isegi peod ei ole enam peod, sest kogu aeg tunneme sisemist sundi piiluda, kas veel on vaja midagi teha... Kuna sellel kõigel ei ole piiri, siis paratamatult tunneme ennast ebapiisavatena. Ikka ei ole küllalt. Me tahame olla kõikvõimsad, saada paremateks, produktiivsemateks... Lõputult.
Kuidas see on seotud väsimusega? Aga me olemegi väsinud lõputust sisemisest sunnist midagi saavutada. Ideaalmina ja reaalne mina ei saa kunagi üheks ja sellepärast piitsutame ennast aina edasi. Sellest väsimegi. Ja kuna kõik toimub meie enda sees, siis oleme oma väsimusega täiesti üksi. Igaüks omaette. See on eraldav väsimus, vastandina näiteks koos tehtud töö järgsele koosväsimusele (mõtleme näiteks talgutele).
Viimase aja "trend" on kõikvõimalikud psüühikahäired. Pea igal nädalal kuulen ma kellestki, kes tarvitab antidepressante või kellel on AHTH. Pikalt arvasin, et tegemist on mingi moe ja kellegi (tasuline meditsiin, ravimitööstus) äriprojektiga. Aga äkki ei olegi? Inimesed vist ongi hädas. Me mattume infolaviini alla. Seda tuleb uksest ja aknast. Aga metsloomale omaselt reageerime me igale välisele ärritajale. Ja kui inimesel puudub oskus infot selekteerida ning iseenda reaktsioone valida, siis on tulemuseks uskumatu pealiskaudsus. Kogu aeg on vaja üks tegevus sinnapaika jätta ja söösta uue tegevuse juurde. Mitte millessegi ei saa korralikult süveneda. Õieti ei oskagi enam. See tundub tõepoolest hullumeelsuse sarnane. Me jätame märkamata, et meil on valikud. Me ei pea kõigele reageerima. Aga meile ei ole seda õpetatud ja sellepärast käitume kaasaja infotulvas metsloomadena...
See pealiskaudsus kandub ka inimsuhetesse. Sõpruse mõiste on devalveerunud ja muutunud samuti pealiskaudseks. Sotsiaalmeedia sõbrad ei ole sõbrad, nad on anonüümsed tegelased, kes viskavad meie postitusele laike ja toidavad sellega meie nartsissismi. Eneseimetlus, enese esiletõstmine on tegevused, millega üritatakse kompenseerida pealiskaudsust. Kuidagi peab ju "mina" toitu saama. Sama kehtib ka kaubandusega: inimene vajab kogu aeg uut välimust, et luua olematu "mina" ümber uusi identiteete. Asju on aina rohkem, need kestavad aina vähem. Sest "mina! peab uut toitu saama. Ka iseenda eraelu ja isiksus läheb turule (mis see kollane suunamudimine siis muud on).
Autor teeb vahet mõistete "kogemus" ja "elamus" vahel. Kogemus lähtub väljastpoolt. "Mina" on siin pelgalt vastuvõtja, avatud, tagaplaanil. Tänapäeval jahitakse elamusi. See on taas nartsissistlik tegevus, sest kõik lähtub "minust". Mina olen vastuvõtja, filter ja see, mis toimub, lõbustab mind (taas tulevad mulle silme ette rohked FB postitused reisidest, heast toidust, ägedatest üritustest: Mina, Mina, Mina... muudkui laikige, sõbrad. Selleks te ju oletegi).
Siinkohal on kirjas ainult kaduvväike osa neist mõtetest, mida lugemine minus tekitas. Õhku jääb küsimus: kas sellele kõigele on lahendus? Kas maailma ootab tõepoolest ees kollektiivne hulluksminek? Ma ei tea, aga igaühel on võimalus teha valik. Me ei pea aina paremaks ja produktiivsemaks saama, kui me ei taha. Oleme piisavad just nendena, kes me oleme ja meil on võimalus seda endale tunnistada. Me saame valida, millist informatsiooni endasse võtame ja kuidas sellele reageerime. Asju on võimalik ignoreerida, kui seda veidi harjutada. Telekal on nupp, millega saab seda välja lülitada. Nutitelefon ei pea kogu aeg käes olema. Elu ei ole ekraanide taga, vaid siin.
Niisiis: peatage maailm, ma tahan maha minna.
Kommentaarid
Postita kommentaar