Byung-Chui Han. Läbipaistvusühiskond
Seda esseed soovitaksin lugema hakata Hasso Krulli saatesõnast. Mina nii ei teinud, sest see on raamatu lõpus. Aga paljud autori mõtted on eriti teravalt välja toodud just siin. Kuna raamat on originaalis ilmunud 2017, siis saatesõna annab hiljem toimunud sündmuste taustal veidi lisa. Allikaks on siin peamiselt saksakeelses ajakirjanduses hiljem ilmunud artiklid. Kindlasti on need ühed võimalikud vaatepunktid maailmas toimuvale. Alati on võimalik mõelda teisiti, aga see teebki ju elu rikkamaks.
Saatesõnas on puudutatud pandeemia teemat. Byung-Chui Han võrdleb viirust inimkonnaga. Ka inimene paljuneb kontrollimatult, hävitades seejuures ümbritsevat keskkonda (kas maa peaks ka ennast inimviiruse vastu vaktsineerima?). Kuid pandeemia periood taandas inimese pelgalt bioloogiliseks olendiks, kellel tuleb ellu jääda. Enam ei suudeta endale selgeks teha, missugune on elu, mida tahetakse elada. Elu on muutunud emotsionaalselt tühjaks. Seesugune pööre mõttemaailmas on tekitanud hulgaliselt psüühikahäireid ja need kõik on uurimata. Just laias plaanis ei tea keegi, kuidas hirmuühiskond (tegelikult see ju jätkub, lihtsalt sisuks on hirm idast ja nüüd ka Ameerikast...) kollektiivset ja personaalset psüühikat mõjutab.
Mõiste "läbipaisvusühiskond" tekitab kohe seose kellegi järel luuramisega. Küll ja küll on väljendatud hirmu, et meid jälgitakse ja nii oleme kellegi tundmatu kurja jõu poolt ära kasutatud. Autor annab aga mõistele hoopis laiema sisu. See ei ole enam nii, nagu vanglas, et kinnipeetav pannakse ruumi luku taha ja valvur jälgib teda kusagilt, ise nähtamatuks jäädes. Läbipaisvusühiskonnas panevad inimesed ennast ise vabatahtlikult vaatamiseks välja, tekivad võrgustikud ja kõik jälgivad kõiki. Puudub piir eraelu ja avaliku elu vahel. Ja kuna mitte midagi ei jää saladuseks, siis usaldust enam ei ole vaja. Usaldus on positiivne suhe, mis tekib siis, kui midagi jääb varjatuks ja sellele terve inimsuhe tuginebki.
Totaalne digivõrgustike võidukäik annab illusiooni vabadusest. Inimesed panevad ise ennast vaatamiseks välja, see on nende enda valik. Vaenlast, jälgijat, justkui ei olegi. Ja see vabaduse illusioon võtabki vabaduse ära. See antakse ära vabatahtlikult. Kuna negatiivsust välditakse, siis kaovad ära inimlikud tunded, mis suhteid tervena hoiavad. Näiteks välditakse armumist, sest kardetakse haiget saada. Inimlike tunnete asemele on tekkinud like-kategooria. Sellele ei ole negatiivset vastandit. Mitte keegi ei kasuta märki dislike. Negatiivne alternatiiv ei ole aktsepteeritud, sest kõik on nii totaalselt positiivne ja see tapabki inimhinge ära.
Autorit on nimetatud tänapäeva filosoofia rockstaariks. Hardrock on teadlikult üsna räige ja provotseeriv muusikastiil. Nii annab Byung-Chui Han sõnale "pornograafia" hoopis laiema tähenduse. Kõik on paljastatud. Mitte ainult kehad, vaid kogu elu. Kõik on läbipaistev ja nähtav. Inimesed paljastavad ennast vabatahtlikult ja see ongi pornograafiline. Seevastu erootika eeldab teatavat salapära. Näiteks kui nahapind varruka ja kinda vahel veidi paljastub, siis on see erootiline. Ülejäänut tuleb endale ise ette kujutada ja selles erootika sisu seisnebki. Erootikat enam ei ole, sest inimesed on (hingeliselt) alasti. Kõik taandub väljapanekuväärtusele, see on ainus, mis on aktsepteeritav. Kui kõlbab välja panna, siis on väärt, kui mitte, siis järelikult tuleb muuta. Siit tuleneb ka ilukirurgia võidukäik. Näol peab olema väljapanekuväärtus, järelikult tuleb see "korda" teha. Autor ütleb otse, et selfi-tegijad pildistavad paljast lihatükki ja see on pornograafia. Piltidel puudub sisu.
Pärast seda, kui olin läbi lugenud analoog-ja digifotograafia võrdluse, võtsin kätte ema vanad albumid. Ühes neist olid keskkooli- ja ülikooliaegsete kaaslaste portreepildid eelmise sajandi viiekümnendatest aastatest. Vanasti oli kombeks kinkida mälestuseks enda pühendusega foto. Nendel mustvalgetel portreefotodel on tähendus. Nad ei ole pelgalt näopildid, seal võib näha midagi enamat: näoilmed, silmad... Selliseid pilte digimaailmas kohtab väga harva. Viimased on tehtud nii, et neil oleks väljapanekuväärtus.
Milline tähendus üldse sellel selfi-majandusel on? Kas see on tähtis sellele, kes ennast pildistab ja kohe saadud kujutise üles laadib või peaks see kuidagi vaatajat puudutama? Enamasti ei puuduta. Tegelikult on siin ju ainult hetkeväärtus sellele, kes enda foto avalikult välja paneb. Like pannakse sellele, kellega tahad hästi läbi saada. Kui ta kontrollib (ja nagunii kontrollib, muidu ta ju ennast ei eksponeeriks), kes on positiivselt reageerinud ja mind nimekirjas ei ole, võivad suhted sassi minna. Veidrad inimsuhted... Ja fotot iseenesest ei vaata ka omanik ise mõne aja möödudes, sest uued tulevad laviinina peale. Seega sellel ei olegi mingit tõsisemat väärtust peale nartsissismi.
Saatesõnas on kirjeldus, kuidas hambaarsti juures annab ema valutava hambaga lapsele kätte nutitelefoni, et piina leevendada. See on märgiline. Vanasti hoiti kätt. Inimsuhted on hääbumas. Hääbumas on üldse kontakt reaalsusega.
Positiivsuse totaalne pealetung on nii negatiivne, et hirmus hakkab. Aga Han toob siin ka laiemal ühiskondlikul tasandil väljapääsuteed (jälle näpatud saatesõnast): teise-suhte taastamine, aja rituaalne liigendamine ja kogukondade loomine. Mitte digikogukondade, vaid päris, reaalsete kogukondade. Ja mitte brändi või materiaalseid huve esindavate kogukondade, vaid selliste, mida kannab ühine vaim. Ei tea, kas see on utoopia...
Siinkohal tõin välja vaid üksikud killud kogu raamatust ja need on ka kirjutatud läbi minu filtri. Raamat on õhuke, aga sisu tihe ja paks, nii et tasuks ise läbi lugeda. Leida on sealt väga-väga palju.
Kommentaarid
Postita kommentaar