Liza Marklund. Tormimägi

 

See ei ole jällegi klassikaline krimiromaan. Lugu räägib kahe Põhja-Rootsis elava perekonna loo. Tegevus toimub paralleelselt kaasajas ja eelmise sajandi kuuekümnendatel. 
Väikeasula politseiülem Wiking pärineb ühest kõnealusest perekonnast. Ta on äsja läbi teinud kiiritusravi ega käi ametlikult tööl. Jaanipäeva paiku leitakse soost laip. Kuna Wikingi naine Helena on mõned aastad tagasi kaduma läinud, siis arvatakse, et see on tema. Ainult Wiking teab, et ei ole. Selgub, et tegemist on mehe isaga. Probleem on aga selles, et Wikingil on juba isa. Ja ema, kes võiks selgitusi anda, on surnud...
Suur osa tegevusest toimub minevikus. Siin on hulgaliselt kättemaksu ja draamat. Nii saab lugeja paralleelselt uurimisega teada, mis tegelikult toimus. Mängu tuleb üks saladuslik šeifirööv, mis on aastaid lahendamata. Aga tänapäeva Wiking on segaduses: ta ei saa enam aru, kes ta on. Lisaks on ta kaaslane Alice väga segase taustaga. Loosse on põimitud koguni Vene luure. 
Sellel romaanil on mitu kihti. See ei ole lihtsalt põnevuslugu, pigem peredraama. Aga mitte selline, nagu näidatakse Ladina-Ameerika seebikates. Sellel on märksa sügavam sisu. 
Siin on ka veidi mõtteainet: mis juhtub inimeste eludega siis, kui valitsus otsustab hakata loodust anastama ja uusi energiaallikaid looma. Väga aktuaalne...

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Byung-Chul Han. Väsimusühiskond

Kujutis
  LR 2025/6, Tlk Hasso Krull Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.  Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ...
Lisateave