Raamatukoi lugemislood

  Kuulasin Mart Juure soovitusi eesti kirjanduse päeval. Nii saigi see raamat kätte võetud, puhtalt uudishimust. Huvitav on see et eesti keel tõlkeraamatus erineb oluliselt keelest, mida kasutavad eesti kirjanikud. Ma ei oska seda sõnastada, milles on erinevus, aga midagi justkui on. Kui kirjanik kasutab keelt emakeelena, siis tundub see kuidagi kodusem. Nagu räägiks köögilaua taga kohvitassi kõrval juttu. Ja ma ei saa aru, millest see tuleb.  Kogu raamat on ühe neljakümneaastase geimehe sisekõne. See viib mõttele, et kui igaüks kirjutaks oma sisekõne üles, siis tuleks sellest ikka päris veider supp. Nii siingi. Mõtleb mees, kes häbeneb oma kodu. Kogu raamatu jooksul kirjeldab ta seda, kui viletsat elu tema ema elab. Ja ega tema enda elu oluliselt parem ole. See tekitab häbi, sest teised elavad ju paremini. Ja siis püstitab ta küsimuse, miks mõned elavad rikkalt, aga mõned on suguvõsade kaupa vaesed. See oleks justkui saatus, mis inimesed selliselt jaotab. Nagu ise ei saakski ...

  Vahelduseks jälle Põhjamaade krimi. See stiil lihtsalt sobib mulle. Hea kindel kätte võtta, tead enamvähem, mis tulema hakkab.  Romaani tegevus toimub paralleelselt Kopenhaagenis ja Bornholmil. Ühest Kopenhaageni pargist leitakse kohver pooliku mitte just väga värske laibaga. Varsti leitakse ka teine kohver, milles on surnukeha teine pool. Vaadatakse üle kõik viimastel kuudel kadumaläinud meeskodanike juhtumid, aga vastust ikkagi ei tule. Jäljed viivad Bornholmile, mingid seosed oleks justkui seal tegutseva usurühmitusega. Ja tulemus on üllatav. See, kes on kadunud, ei olegi kadunud ja see, kes ei ole kadunud, on surnud. Segased lood. Lisaks veel natuke seebikat ka - ja ongi päris hea lugu koos.  Aga selle romaani väärtuseks on värvikad tegelaskujud. Seejuures on peategelast raske välja tuua, neid on siin mitu ja tegevus toimub paralleelselt mitmel liinil. Muidugi on olemas naisuurija Anette, kes elab Kopenhaagenis, aga peab pere juurest Bornholmiile sõitma. Tema on suh...

  Noah Yuval Harari viitab oma raamatus sellele romaanile, sellepärast tekkis mul huvi see läbi lugeda. Imestan, kus ma varem elanud olen, et sellest midagi pole kuulnud.  Sellest romaanist on päris palju väljaandeid. Aga mina lugesin just seda, mis pildil. Väga nostalgiline: kollakad lehed, tihe kiri, vihikulaadne pehme köide. Alguses oli päris keeruline, aga sellega kohanes kiiresti. Pealegi - kuni keskkooli lõpuni saigi ju ainult selliseid köiteid loetud ja viga ei olnud midagi. Ega sisu sellest muutu.  Ulmeraamatud ei ole pärsi minu teema, aga see on natuke mustrist väljas. Kui inimene kirjeldab aastal 1934 ühiskonda, mis suuresti meenutab praegu maailmas toimuvat, siis on see veidi õõvastav. Kuidas ta teadis? See on ühiskond, kus kõik peavad olema õnnelikud. Kõik inimesed elavad täpselt ühesugust elu ja nad on kogu aeg uimastava aine soma mõju all. Need, kes üritavad oma peaga mõelda, saadetakse kaugele saarele jalust ära. Perekond ja kodu on mõisted, mida peetakse v...

  Raamatukogu uudiskirjanduse seast vaatas mulle vastu... siga!!! Ei saanud võtmata jätta, liitatigi tean inimesi, kelle jaoks siga on lemmikloom. Ma ei kahetse. See on üks ägedamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.  Kui üks ajaloolane võtab ette kirjutada raamat sigadest, siis on tulemus vägagi omanäoline ja köitev. Seda võiks pidada kogunisti omamoodi sigade ajalooraamatuks, aga mitte ainult.  Kristoffer Hatteland Endresen otsustab vaadata norra tööstuslikku seakasvatust seestpoolt. Ta näeb kõvasti vaeva, et pääseda ühe seafarmi siseringi. Ega omanikud teda alguses näha ei taha, sest äärmuslikud loomakaitsjad on nad hellaks teinud. Seega peab mees tõsiselt võitlema, et saada õigus töötada pool aastat seatalitajana. Selle aja jooksul vaatleb ta sigade elu alates vastsündinueast kuni tapamajani. Aga lisaks kirjeldustele sigade käitumisest ja omavahelistest suhetest annab ta väga mitmetahulise vaate seakasvatuse ja tõuaretuse teemadesse, ta vaatleb sigade kodust...

  See on Fabian Riski krimipõneviku teine osa. Esimene oli nii hea, tahtsin teise ka läbi lugeda. Päris huvitav on see, et teise osa tegevus toimub pool aastat enne esimest. Alguses ei saagi aru, kas Risk on tagasi Stockholmi kolinud. Eelmises osas läks ta ju sealt ära. Aga pikapeale hakkab selgeks saama, et esimese osa vihjed keerulistele pereprobleemidele ja sündmused Iisraeli saatkonnas on just sellesse raamatusse pandud. Selles mõttes on tegemist natuke ebatraditisoonilise lähenemisega. Raamat algab sündmustega Lähis-Idas. Tegemist on justkui kellegagi, kes paneb armastuskirja teele. Kusagil raamatu keskel tullakse selle juurde tagasi ja peaaegu lõpuni on selgusetu, kuidas see võiks olla seotud brutaalsete mõrvadega Rootsis.  Sündmused toimuvad paralleelselt Rootsis ja Taanis, kumbki pool lahendab oma juhtumeid. Mõlema poole puhul on sarnane see, et politseiülemused on üsna vastikud. Rootslane ütleb otse välja, et ta on ammu minetanud illusiooni, justkui oleks võimalik tõd...

  Ajajuhtimisest on kirjutatud nii palju. Pidevalt üritatakse meile selgeks teha, et aega ei tohi raisata, et tuleb teha plaanid ja need siis täita. Ja tuleb olla võimalikult produktiivne, et oma eluga kusagile jõuda ja vastata ühiskonna standarditele. Ja edukas, edukas, edukas tuleb olla. Kuigi mitte keegi ei ütle väga täpselt, mis see edu siis on. Sellised raamatud annavad igal sammul tunda, et sa ei ole piisavalt hea, ükskõik kui palju sa siis ka ei pingutaks. Sa muudkui saavutad ja saavutad, aga saavutamata saavutused klopivad su uksele ning sa lihtsalt lähed selle kõige kätte hulluks. Ja sa elad oma elu, tehes asju, mis peaksid tooma sulle päris õige ja hea elu kunagi tulevikus. Aga tulevik nihkub kogu aeg eest ära. Millal sa siis elad? Elu ongi ju praegu! Oliver Burkeman kirjutas selle raamatu pandeemia ajal. Ta oli produktiivsusfanaatik ja kes üritas kõigega hakkama saada, aga ühel päeval istus ta pargipingil ja mõistis, et mida rohkem ta pingutab, seda rohkem ülesandeid ta ...

  Stockholmi lähedal on kaks asulat, teine teisel pool kiirteed. Üks on jõukate rootslaste elupaik, teises elavad hallides kortermajades sisserändajad. Need on kaks täiseti erinevat maailma, neis kehtivad erinevad reeglid ja tavad. Mänguväljakul saavad sõpradeks kaks poissi, kes on erinevatest asulatest. See on tavapäratu sõprus, mis kestab aastaid. Kuni ühel hilisõhtul kostab mänguväljakult lask. Üks sõpradest on maha lastud.  Uurimine annab sissevaate sõprade perekondadesse. See, mis pealt tundub ilus, ei olegi seda. Rikkad rootslased ei pruugi tegelikult olla rikkad. Selles peres ei pöörata lapsele mitte mingisugust tähelepanu ja see laps on sisuliselt üksi. Vanematel on piisavalt tegemist, et oma rahaprobleemidega toime tulla ja pidusid korraldada. Ja et selle kõigega toime tulla, siis põgenevad nad uimastite maailma. Kole pagulaspere ei pruugi olla nii kole. Mitmel kohal töötav paljulapseline üksikema hoolib väga oma lastest. Selles peres on armastus.  Poisid on üsna...