Stefan Ahnhem. Üheksas haud

 

See on Fabian Riski krimipõneviku teine osa. Esimene oli nii hea, tahtsin teise ka läbi lugeda. Päris huvitav on see, et teise osa tegevus toimub pool aastat enne esimest. Alguses ei saagi aru, kas Risk on tagasi Stockholmi kolinud. Eelmises osas läks ta ju sealt ära. Aga pikapeale hakkab selgeks saama, et esimese osa vihjed keerulistele pereprobleemidele ja sündmused Iisraeli saatkonnas on just sellesse raamatusse pandud. Selles mõttes on tegemist natuke ebatraditisoonilise lähenemisega.
Raamat algab sündmustega Lähis-Idas. Tegemist on justkui kellegagi, kes paneb armastuskirja teele. Kusagil raamatu keskel tullakse selle juurde tagasi ja peaaegu lõpuni on selgusetu, kuidas see võiks olla seotud brutaalsete mõrvadega Rootsis. 
Sündmused toimuvad paralleelselt Rootsis ja Taanis, kumbki pool lahendab oma juhtumeid. Mõlema poole puhul on sarnane see, et politseiülemused on üsna vastikud. Rootslane ütleb otse välja, et ta on ammu minetanud illusiooni, justkui oleks võimalik tõde välja selgitada. Peaasi, et keegi süüdlasena kinni võetakse, olgu ta siis süüdi või mitte. Statistika on oluline. 
Raamat on täis päris värvikaid tegelaskujusid. Näiteks kaksikuid ootav naispolitseinik Malin, kellel on oma raseduse kohta väga head ütlemised. Või teine naispolitseinik Taanis: Dunja, kes langeb ahistava ülemuse võrku, saab edutatud ja pälvib sellega kolleegide pahameele. Või Niva, ka naine (huvitav, naised ongi põnevamad), saladuslik IT spetsialist, kes kõik olulise ebaseaduslikult välja häkib. Selline tegelane on vist iga kaasaegse krimi kohustuslik osa. Nagu ka kindlasti mõni nutikas naisuurija. Ilmselt lugeja ootab seda. 
Eks selliste raamatute lugemine ole pigem nagu ajutine põgenemine elust. Et võtad raamatu lahti ja paned oma elu pausile. Ja mis selles halba on?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik