Sogyal Rinpoche. Tiibeti raamat elust ja surmast

 

Kunagi juhtusin telekast nägema intervjuud ühe naisega, kelle tööks on surijate ja nende lähedaste toetamine. Ta mainis seal Tiibeti raamatut elust ja surmast ning ütles, et see on kõige elujaatavam raamat, mida ta lugenud on. See tekitas huvi, nii et käisin kaua aega raamatupoes seda raamatut silitamas. Sünnipäevaks saadud kinkekaardi eest ostsingi selle ära. 
Sogyal Rinpoche on tuntud budismi õpetaja, kelle tegevus on väljunud Tiibeti piiridest ja kes jagab oma teadmisi Euroopas, Ameerikas ja ka mujal. Selles raamatus käsitleb ta põhjalikult budismi õpetust ja toob välja Tiibeti surnuteraamatu sisu kaasaegses keeles, nii et see on arusaadav ka lääne kultuuri inimesele. Olen kindel, et päris kõigest ma lugedes aru ei saanud, aga lohutan ennast sellega, et sain sealt seda, mis mulle hetkel kõige vajalikum on ja mida mu mõtlemise piirid haarata lasevad. Kindlasti on mõistlik see kunagi veel kord läbi lugeda, võib-olla leian siit siis hoopis teistsuguseid asju. 
Meie ühiskond on veider. Ühest küljest on ajakirjandus täis surma ja õnnetustega seotud informatsiooni, sest see müüb. Teisest küljest, kui isiklikuks minna, on surm tabuteema. Mitte keegi ei taha sellest mõelda ega rääkida siis, kui asi puudutab neid endid või nende lähedasi. See tuleb sellest, et kõik, mis on tundmatu, on hirmutav. Ometi teavad kõik, et elu ei ole igavene. Varem või hiljem tuleb kõigil suremisega kokku puutuda. See raamat laiendab piire: ta ei võta elu ja surma eraldiseisvatena, vaid näeb neid tervikut. Ja  sellises kontekstis vaadates saab elu hoopis teise tähenduse. Kui me endale tunnistame, et kõik on kaduv ja ajutine, siis kaob ära keskendumine tühistele asjadele (kas ma ikka olen naabrist parem; kas ma näen hea välja; mida teised minust arvavad...). Oluliseks saab see, mis ei ole nähtav. 
Selles raamatus on välja toodud lood inimestest, kes on surnud väärikalt. Need ei ole ainult Tiibeti mungad ja õpetajad, vaid ka Lääne kultuuris elavad inimesed. Niisiis ei saa sellesse suhtuda nii, et kusagil kaugel idas on imeline maa, kus inimesed surevad imeliselt. See on siinsamas. Siin on nõuanded inimestele, kes on surijate kõrval, olgu siis lähedastele või hooldajatele. Siin on kirjeldused surmalähedasest kogemusest. Siin on õpetus sellest, mis juhtub inimesega pärast surma. Siin on püstitatud küsimused eutanaasiast, kannatustest ja abordist. Loomulikult on igaühe enda valik, kui palju sellest informatsioonist omaks võtta, aga igasugune mõtteraamide lõhkumine on alati hea. 
Mõni aeg tagasi kohtasin ühte inimest, kes hooldab vanureid nende enda kodudes. Ta oli väga kurb, sest pidi sellel päeval ühe oma hooldatava hooldekodusse viima. Ta lihtsalt ei saanud enam oma kodus hakkama. See ongi kurb, sest see inimene teadis kodust lahkudes väga täpselt, et ta ei tule sinna enam mitte kunagi tagasi. Kõik see, mis oli elus oluline ja kallis, sai otsa. Aga mis jääb alles? See on järelemõtlemise küsimus. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik