Abigail Dean. Tüdruk A

 

Raamatu minategelane on Alexandra, kes kasvas peres, kus oli seitse last. Isa oli usufanaatikust arvutitehnik, ema lihtsalt laste kasvatamisega vaevatud ja koormatud.

Ühel päeval saab täiskasvanud Alexandra teate, et ta ema on vanglas surnud. Selgub, et lapsed on emalt pärinud maja ja natuke raha. Alexandra otsustab, et majast peaks saama kogukonnakeskus, aga selleks on vaja kõigi õdede-vendade nõusolekut. Kuna aga kõik lapsed on adopteeritud, siis tuleb nad kõigepealt üles leida. See ei ole väga lihtne, sest adopteerimisandmed on salastatud. Asja teeb veel keerulisemaks see, et perel on seljataga väga sünge minevik ja omavahelised suhted sassis. 

Raamatu ülesehitus on üsnagi ebatavaline. Iga peatükk räägib ühest lapsest - ja neid peatükke on kokku kuus. Miks mitte seitse? Jutt rändab pidevalt oleviku ja mineviku vahel, kohati on lausa raske mõista, mis parajasti teoksil on. Aga tasapisi hakkavad lahti rulluma väga õudsed lood. Lood sellest, kuidas isa läks hulluks, kuidas ta oma perekonna ühiskonnast eraldas, kuidas ta neid enam kooli ei lasknud ja ise õpetas. Kuni selleni välja, et lapsed olid näljas ja voodi külge aheldatud. Seitsmest lapsest kaks sureb. Miks siis mitte viis peatükki? Vastus on raamatus. Üks laps veedab oma päevi psühhoneuroloogiahaiglas, kolm üritavad kuidagi oma eluga hakkama saada. Alexandra on see, kes teismelisena lõksust välja murdis ja oma pere päästis.

Alexandra on katki ja tema meenutused asuvad kusagil reaalsuse ja fantaasia piiril Nii ei saagi kohe päris täpselt aru, kellega õdedest-vendadest ta päriselt kohtub ja kellega mitte...

See raamat oli paigutatud krimikirjanduse riiulisse. Lugedes näis mulle, et krimi see küll ei ole. Kui raamat läbi, olin täielikus segaduses, kuhu see lugu siis lahterdada. Lugesin läbi mõned inglisekeelsed arvustused ja selgub, et see siiski liigitatakse krimi alla. Aga tüüpiline krimi see kindlasti ei ole. Ei ole nii, et alguses on mõrv ja siis hakkab tegutsema oma eraeluga kimpus (nais)uurija ning tema meeskonnas on kindlasti üks eriti rumal politseinik. Ja siis toimub veel paar mõrva ja lõpuks saadakse pahalane kätte. Ja pahalase paneb tegutsema lapsepõlvetrauma. Ega sellel eelpool kirjeldatud lool ka midagi viga ei ole, kui see on hästi kirjutatud, aga see siin on midagi täiesti teistsugust. 

See on raamat, mida on võimalik käest panna ja mis ei ahelda lugejat tundideks endasse. Aga ikkagi on hea. Üks arvustus heidab autorile ette, et raamat sisaldab liiga palju klišeesid. Võib-olla on tal õigus, aga see ei sega lugemist.