Oliver Burkeman. 4000 nädalat. Surelike ajakasutus

 

Ajajuhtimisest on kirjutatud nii palju. Pidevalt üritatakse meile selgeks teha, et aega ei tohi raisata, et tuleb teha plaanid ja need siis täita. Ja tuleb olla võimalikult produktiivne, et oma eluga kusagile jõuda ja vastata ühiskonna standarditele. Ja edukas, edukas, edukas tuleb olla. Kuigi mitte keegi ei ütle väga täpselt, mis see edu siis on. Sellised raamatud annavad igal sammul tunda, et sa ei ole piisavalt hea, ükskõik kui palju sa siis ka ei pingutaks. Sa muudkui saavutad ja saavutad, aga saavutamata saavutused klopivad su uksele ning sa lihtsalt lähed selle kõige kätte hulluks. Ja sa elad oma elu, tehes asju, mis peaksid tooma sulle päris õige ja hea elu kunagi tulevikus. Aga tulevik nihkub kogu aeg eest ära. Millal sa siis elad? Elu ongi ju praegu!

Oliver Burkeman kirjutas selle raamatu pandeemia ajal. Ta oli produktiivsusfanaatik ja kes üritas kõigega hakkama saada, aga ühel päeval istus ta pargipingil ja mõistis, et mida rohkem ta pingutab, seda rohkem ülesandeid ta ette kerkib. Ja see ei saagi kunagi otsa. Kuni surmani. Kui keskmise inimese eluiga on 4000 nädalat, mille peale ta siis selle kulutab? Kogu aeg mingite saavutuste püüdmisele? Kas saavutused saab hauda kaasa võtta? Kümme aastat pärast sinu surma ei mäleta sinu saavutusi mitte keegi. Mitte kedagi lihtsalt ei huvita. Selle lähenemisega lükkab autor kõik senised ajakasutuskäsitlused pea peale. Raamatu sõnum on: võta vabalt, ela seda elu, mis sul praegu on ja ära lükka elamist tulevikku. Ära peta ennast mõttega, et suudad maailmas revolutsiooni korraldada ja kõik probleemid lahendada. Elu ongi tore, kui selles on lahendamatud probleemid. Jah, nii võib seda tõlgendada, justkui peaksime tormama ühelt elamuselt teisele ja kogu aeg midagi lahedat ette võtma. Burkeman lükkab ka selle ümber, sest ta tõestab, et elamuselt elamusele tormamine on samasugune produktiivsusfanatism, mis inimest kurnab. Me ei saa ka parema tahtmise juures 4000 nädalaga kõiki maailma kogemusi kätte. Sellega tuleb leppida. Inimelu on lühike. See on lihtsalt üks vilksatus sünni ja surma vahel. Lepi sellega. 

Ma arvan, et kõik enesarengufännid peaksid selle raamatu põhjalikult läbi töötama. See toob maa peale tagasi. Hakkame elama. 

"See vahemik, mis meile on antud, saab otsa nii kibekähku, et kõik peale mõne üksiku leiavad, et elu jõuab lõpule juba siis, kui nad valmistuvad alles tõeliselt elama hakkama."