Kristoffer Hatteland Endresen. Natuke meie moodi. Jutustus sigadest

 

Raamatukogu uudiskirjanduse seast vaatas mulle vastu... siga!!! Ei saanud võtmata jätta, liitatigi tean inimesi, kelle jaoks siga on lemmikloom. Ma ei kahetse. See on üks ägedamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen. 

Kui üks ajaloolane võtab ette kirjutada raamat sigadest, siis on tulemus vägagi omanäoline ja köitev. Seda võiks pidada kogunisti omamoodi sigade ajalooraamatuks, aga mitte ainult. 

Kristoffer Hatteland Endresen otsustab vaadata norra tööstuslikku seakasvatust seestpoolt. Ta näeb kõvasti vaeva, et pääseda ühe seafarmi siseringi. Ega omanikud teda alguses näha ei taha, sest äärmuslikud loomakaitsjad on nad hellaks teinud. Seega peab mees tõsiselt võitlema, et saada õigus töötada pool aastat seatalitajana. Selle aja jooksul vaatleb ta sigade elu alates vastsündinueast kuni tapamajani. Aga lisaks kirjeldustele sigade käitumisest ja omavahelistest suhetest annab ta väga mitmetahulise vaate seakasvatuse ja tõuaretuse teemadesse, ta vaatleb sigade kodustamise ajalugu, sigade anatoomiat ja geneetikat... ja võtab filosoofiliselt lahti ilu mõiste (miks kärss ei ole ilus?). Ta kompab piire inimese ja looma vahel, võrdleb erinevate loomade intelligentsitaset ja aju ehitust. See on lihtsalt nii mitmetahuline raamat, mida ei saa käest ära panna. Ja läbi sigade analüüsi jõuab ta inimesele väga lähedale. 

Allpool on vabas sõnastuses ja suvalises järjekorras mõned põnevad faktid, mis kohe pärast lugemist pähe tulevad.  Äkki tekitavad isu?

• Sigade küsimus on pikka aega olnud Iisraeli ajaloo sisepoliitiline probleem. Kas lubada sealiha süüa või mitte?
• Donald Trump käis välja idee, et sigu annab kasutada terrorismi vastu võitlemiseks. Kui terrorirünnaku sooritanud islamist maha lasta seaverre kastetud kuuliga, siis ei taha enam keegi terrorirünnakuid sooritada.
• Sead on anatoomiliselt väga sarnased inimesele ja sellepärast tahetakse neid kasutada organidoonoritena. Hiinas siirdati sealootele inimese tüvirakud, et organeid oleks inimesel kergem omastada. Põrsastel siiski sündida ei lastud, sest tekkis kahtlus: äkki sünnivad sead, kes käituvad ja mõtlevad nagu inimesed?
• Paarkümmend aastat tagasi pani üks teadlane kaks siga ühte tuppa ja andis neile kätte Nintendo arvutimängu. Midagi ussimängu taolist. Sead omandasid selle suurepäraselt, paremini, kui näiteks koer. Sama teadlane soovitas sigalatesse arvutimängud paigaldada, et sigadel oleks tore. 
• Keskajal ei peetud sigu lautades ega aedikutes. Nad jooksid vabalt ringi asulate ümbruses olevates metsades. Kui oli liha vaja, siis püüti lihtsalt mõni kinni. 
• Keskaegsed toidud olid kohati väga fantaasiaküllased. Näiteks võeti hane esimene pool ja põrsa tagumine pool ning nõeluti need kokku. Sellis looma siis küpsetati. Või varustati hani väikese kiivri ja mõõgakesega, paigaldati ta sea selga ja serveeriti selliselt. 
• Tundub, et keskaeg oli tõepoolset väga veider: täitsa tavalised olid sigade avalikud hukkamised linnaväljakutel. Kohati olid sigadele lausa kaitsjad määratud. Seejuures pandi sead inimese moodi riidesse. 
• Sigade tõuaretus käib käsikäes WHO toitumissoovitustega. Kui 1970ndatel tekkis rasvafoobia, siis hakati aretama pekivabu sigu. Aastal 2003 teatas WHO, et rasv ei ole ülekaalu põhjustaja. Hoopis kiired süsivesikud on. Sellest ajast peale on sigadele pekki juurde aretatud. Ja väga kasulik on aretada sigu, kellel on rohkem ribisid ja pike selgroog. Siis saab rohkem karbonaadi ja ribitükke. 

Ohhhhhhhh... Neid veidraid fakte on selles nii palju, et aitab. Igaüks, kes tahab, oskab ise lugeda.