Raamatukoi lugemislood

  See on ilus raamat. Ilus nii väljast kui seest. Ja paks. Andis ikka päris kaua võtta. Aga see oli puhas nauding. See ei olnud niisugune lugemine, mida saaks palju ja korraga teha, ikka väikeste ampsude kaupa, mõnuga ja rahulikult. Nagu restoranis. Gurmee.  On Teise maailmasõja järgne aeg. Väike Roland Baines pannakse Inglismaal internaatkooli ja sellest peale peab ta oma eluga ise hakkama saama. Vanemad lähevad tagasi Liibüasse, kus ta isa ohvitserina teenib. Roland on musikaalne, tal kujunevad oma klaveriõpetajaga imelikud suhted, millest on raske välja rabeleda. Abitu poisike ja ablas täiskasvanud  naine. Väga ebavõrdne suhe.  Romaan on üles ehitatud paralleelselt mitmes ajajärgus, justkui tagasivaadetena. Rolandi naine Alissa kaob ja Roland jääb üksi kasvatama oma pisikest poega. Politsei kahtlustab, et Roland ise tappis oma naise ära, nii satub ta lisaks kõigele veel uurimise alla. Aga laps tahab hoolt ja ellu peab ka kuidagi jääma. Hiljem selgub muidugi, et Al...

  Olen seni arvanud, et elulooraamatuid ma ei loe ja kõmuraamatuid samuti mitte. Nüüd olen kahel korral vääratanud ja saan aru, kui rumal olin, et ennast niimoodi piirasin. See raamat siin on kindlasti üks paremaid asju, mida elu jooksul lugenud olen. See neelas mu kohe üleni alla ja välja ma sellest enne ei saanudki kui lõpp käes. Jah, lõpp. Aga kelle lõpp? Või mille lõpp? Lõpp tühja tuule tagaajamisele. Lõpp asjadekultusele. Lõpp ilus olemise püüdlustele. Alles jääb ainult puhas rõõm ja elujanu. Just see ongi Jane Paberiti sõnum. See on ränk lugemine ja ausalt öeldes võtsin selle ette ainult sellepärast, et ei suutnud leppida ühe olulise inimese hiljutise vabasurmaga. Tahtsin teada, mismoodi sellega on. Kuidas jõuab inimene sellise valikuni? Kuidas lähedased seda aktsepteerida suudavad? Ja kas abistatud enesetapp on eetiline? Kas enesetapp üldse on eetiline? Vastust ei ole. Üleüldse tundub mulle, et mida vanemaks saan, seda arusaamatum mulle elu tundub.  Kusagil kolmekümnend...

  Ei saanudki kohe pärast selle raamatu lõpetamist kirjutama hakata, sest järgmine lugemine neelas mu alla. Püüan seda siis tagantjärele teha, ehk annab kontrast kahe raamatu vahel asjale pisut teise vaate.  Inimeste lugusid lugeda on alati huvitav. See paneb mõtlema, et elame küll samas füüsilises maailmas ja oleme justkui samad inimesed, aga ometi näeme asju nii erinevalt, et vahel on tunne, justkui erinevate inimeste maailmade vahel puudub kokkupuutepunkt. Kõik sõltub tõlgendamisest ja paraku toimub viimane ainult eelnevate kogemuste baasil. Seega - selleks, näha asju uue nurga alt, tuleb saada uusi kogemusi. Muidu näed asju ikka samamoodi edasi. Selles mõttes ongi raamatud mõnusad, et nende kaudu on maailma võimalik näha väga erinevate nurkade alt.  Eelmise sajandi üheksakümnendad olid minu jaoks väga rahulikud. Elasin siis Rõuge kiriku taga vaikset igapäevaelu, kasvatasin lapsi ja nohisesin niisama. Elu oli küll pisut vaesevõitu, aga kõik oli olemas ja kõige olulisem...

  Faye triloogiaga pöörab Läckberg oma loomingus uue lehekülje, "Pronksist unelmad", on selle sarja kolmas raamat. Autor pöörab selja klassikaliste krimilugude maailmale ja kirjutab põnevikke, kus ei ole tavapärast uurimistööd. See on hinnangu küsimus, kas niisugune muudatus asju paremaks teeb. Pigem on see loetav, kuid keskpärane põnevik. Siin ei ole erilist teravust, samuti puuduvad üllatused. Kõik on etteaimatav, ja loomulikult on olemas kohustuslik happy end.  Lugu räägib kehvast perekonnast pärit naisest, kes saab edukalt meeste maailmas hakkama. Kõik, kellele ta toetub, on naised. Eks ta üks amatsoonide lugu ole. Siiski - üks hea mees on ka. 

  Kunagi kuulsin lugu, et vanasti, kui beebi ohjeldamatult kisas, ütles vanaema, et lapsele on pandud vale nimi ja sellepärast tunneb ta ennast halvasti. Olen mõnikord mänginud mõttemängu, mis siis oleks, kui mul oleks mõni teine nimi. Näiteks Klaarika. Nimelt tahtis minu suur õde mulle just sellist nime, sest Entel-Tentel oli just käimas ja Klaarika Kuusk sealne lapstäht. Aga ma ei kujuta ette, et veedaksin oma elu Klaarikana. Milline ma siis oleksin? Daamilikum? Pehmem? Nunnum? Kas see mõjutaks minu valikuid ja hoiakuid? Ei tea. Aga just sellest räägib käesolev romaan. Nimelt sünnib peresse beebi ja tema isa tahab, et nimi oleks tema oma: Gordon. Aga ema ei taha seda nime panna, sest kodus on varjatud vägivald ja talle ei meeldi, kui isa omadused nime kaudu pojale üle kanduvad. Nii esitab kirjanik paralleelselt kolm versiooni. Esmalt saab laps nime, mille annab talle vanem õde: Bear. Teises versioonis annab ema lapsele nimeks Julian ja kolmandas läheb kõik isa tahtmist mööda. Ja ...

 

  Iga inimene jätab endast jälje. Mõne jäljed on suuremad ja sügavamad. Aga igaühest jääb jälg. Selles kogumikus on Fred Jüssi suur ja sügav jälg.  Ma ei saa siin mitte midagi suurt ja originaalset kirjutada, võin vaid edasi anda loetud mõtteid... Igaüks meist elab üksinda oma elu. Aga ometi ühendab meid teiste eludega mingi nähtamatu joon. Ja me ei saa küsida, mis on meie elu mõte. Kummalisel kombel tuleb see mõte ilmsiks siis, kui oleme ise juba sealpool vikerkaart. Ja see on valus selgus, mida kogevad siiajääjad. Miks me ei ütle häid asju inimestele, kes on meie juures, elavana? Miks hakkame me neid ütlema siis, kui nad on lahkunud? Kas oleme tõesti nii kitsid? Kas on häbi öelda teisele midagi head, mis tuleb südamest? Tulevad meelde ühe hiljuti lahkunud kalli inimese sõnad: inimesi peab austama! Kuradi hästi öeldud, kuigi ütleja oli noor ja mitte niiväga elukogenud. Aga neis lihtsates sõnades on ürgne tarkus, mida tasub endaga igal hetkel kaasa kanda. Inimesi tuleb austada...

  Inimene, kellega meist igaüks kõige rohkem suhtleb, on Mina Ise. Peas tiksub pidevalt loendamatul hulgal mõtteid ja kusagilt need tulevad. Paraku ei aita suur osa neist meid mitte kuidagi edasi. Pigem saavad meie mõtted meile takistuseks. Tihtipeale juhtub, et kõik halb, mida oleme varasemalt oma peas valmis sepitsenud, ei ole reaalsuses üldsegi nii hull ja me oleme ennast nädalate ning kuude kaupa täiesti mõttetult piinanud. See on jabur, aga kusagilt on see alguse saanud ja kuidagi peame sellega toime tulema. Inimene, kes väidab, et tal ei ole üldse eelarvamusi ega takistavaid mõtteid, valetab iseendale. Paraku ei olegi sellest võimalik lahti saada, küll aga saab seda märgata ja vaigistada. See on nagu häälenupu maha keeramine, et kehv muusika närvidele ei käiks. Jon Acuff kirjutab oma kogemustest lähtuvalt ja annab siin ohtralt nippe, kuidas omaenda piiravate mõtetega toime tulla. Aga kõik algab märkamisest: jälle see hääl mu peas  viriseb ja käib närvidele. Autor toob si...

  Kolmas romaan samalt autorilt ei mõju enam uudsena. Kui esimese raamatu puhul tundus geniaalne, et ühtede kaante vahele on mahutatud krimilugu, mis sisaldab raamatut, siis sama ülesehituse kordumine mõjub siin pigem igavalt. Eks igal autoril ole oma käekiri ja selles ei ole midagi imelikku. Mõnus ajaviitelugemine on see ikkagi. Siiski pean tunnistama, et kuna tegemist on päris paksu raamatuga, siis viimase peatüki võtsin üle kahe rea. Tavaliselt ma nii ei loe, aga siin tundus, et asi on ammendunud.  Toimetaja Susan Ryeland tuleb Kreetalt tagasi Londonisse ja saab võimaluse toimetada järjekordset Atticus Pündi romaani. Kuna raamatusarja algne autor Alan Conway on surnud, siis üritab kirjastus varasemast edust kasu lõigata ja tellib loo noorelt kirjanikult Eliot Crace´ilt. Viimane on aga kuulsa lastekirjaniku Miriam Crace´i pojapoeg. Miriam suri paarkümmend aastat tagasi oma lossis ootamatult, samas peeti tema surma loomulikuks, sest tal oli südamerike. Kui aga Susan käsikirja...

  See raamat teeb nõutuks. Siin on kõike. Aga situatsioonikoomika ei varja ära sügavalt depressiivset alatooni. Me kõik oleme iseendaga omamoodi puntras ja võitleme enda varjudega. Aga kuidagi peame edasi elama ja mõnikord on see päris raske. Lugesin selle romaani lõpuni, aga see tuli mu lauale täiesti valel ajal. Väga keeruline on lugeda vabasurmast, kui... Ja sellepärast ma täna rohkem kirjutada ei suuda. 

  Põhjamaade parim krimiautor - nii on kaanel kirjas. Peaaegu iga Rootsi, Taani või Norra päritolu krimiraamatu kaanel on midagi sarnast. Mõnikord on täpsustatud aasta, mõnikord riik, aga sõnum on sama: autor on parim. Parim võrreldes kellega? Milliste kriteeriumide alusel hindamine käib? Kelle arvates parim? See kõik on suhteline. Spordivõistlustel on küll võimalik parim välja selgitada, sest hindamiskriteeriumid on selgelt paigas, aga kirjanduses... See on maitse asi. Seega sõna "parim" raamatu kaanel on niivõrd devalveerunud mõiste, et pigem tekitab see mõtte: jälle parim! Kui palju neid parimaid olla saab? Mitte et raamat kehv oleks, see tõuseb kindlasti omasuguste seas esile, sest autoril on selge sõnum. Pealispindselt on tegemist krimi- või tegelikult koguni põnevusromaaniga, aga tegelikult on siin palju rohkem. Ja jutustus on ladus, kergesti jälgitav, just täpselt sobiv nädalavahetuse põgenemisraamatuks. Siin on veidi märulit, peategelaste traagilist elusaatust, põnevu...

  Mulle öeldi, et see on menuraamat. Ma ei tea, kuidas see informatsioon minust mööda oli läinud, aga ma ei teadnud sellest midagi. Sõna "menuraamat" tekitas minus kohe suure ja mõnusa eelarvamuse, nii et lugemist alustades arvasin, et küllap on midagi kergekaalulist. Midagi naisteka sarnast, millele on sisse põimitud põnevuse element. Ma eksisin. See on suur ja tõsine lugu, raamatu tagakaanel olev kirjeldus, justkui on siin tegemist põnevikuga, on suhteliselt eksitav. Ma ei nimetaks seda põnevikuks, mis sellest, et surma ja intriigi on siin palju. Sest vägivald ei ole siin esiplaanil, olulised sündmused toimuvad hoopis tegelaste sees ja see teebki loo suureks ja sügavaks. Mingi seos tekkis mul John Steinbecki romaanidega ja see on ju puhas klassika. Nii võiks arvata, et "Me algame lõpust" liigitub mõne aasta pärast samuti klassika hulka.  "Me algame lõpust" on lugu perekonnast ja sõpradest, kelle saatust mõjutab kunagi ammusel ajal juhtunud traagiline õnn...

  Lõpetasin eile õhtul selle raamatu lugemise ja täna on mul ikka veel tunne, nagu oleksin näinud pikka ja painajalikku und. Niisugust, milles on olemas kõik: nii hea kui halb. Detailid on väga selged, aga kõik tuleb seestpoolt, kusagilt sügavalt. Mäletan, et kui väike olin, siis ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et ma päriselt ei saa aru, kas see, mida ma päeval kogen, on päris. Või hoopis see, mida öösiti unedes näen on reaalsus ja päeval ärkan unenäos. Seda raamatut lugedes tuli sama tunne. See on üheaegselt justkui unenägu ja elu. Ja see läheb nii sügavale, lausa põhjani. Alateadvusest kaugemale. Teisele poole elu. Ja ometi on see elu. Pisut müstiline, aga just see on kogemus, mille lugedes sain.  Ma ei tea, kas see on aja märk või olen ise vanuse kasvades pinnapealseks muutunud, aga seesugust sügavuse kogemist tuleb ette harva. Ei tulegi tegelikult, sest kogu aeg peab ju lippama. Kiire, kiire, kiire. Ja asjalik peab olema. Aga kas ikka peab. Kas ema oli asjalik ja pinna...

 

  See on imelik, kuidas raamatud jäävad sõrmede külge kinni. Hakkasin juba raamatukogust välja tulema, sest niigi olin liiga suure kuhja kaasa võtnud, kui riiulist vaatas vastu veider pealkiri: "Siili elegants". Midagi kummalisemat on raske välja mõelda. Muidugi lisandus see raamat kohe minu niigi kõrgele kuhjale. Jälle juhtus nii, et raamat leidis minu, mitte mina teda. Mõni nädal tagasi võlus mind ühe loo tegelaskuju: naine, kes oli geenius, aga tegi kõik selleks, et välja paista keskpärane. Nüüd sain sarnaste tegelastega otsast otsani täidetud raamatu. Mind võlub mõte, kuidas targad inimesed maailma lollitavad ja ei lase välja paista, kes nad tegelikult on. Vastupidiselt laiadele massidele, kes ei ole kuigi nutikad, aga esinevad lakkamatult ja valjuhäälselt.  Alguses on tunne, et tegemist on filosoofilise traktaadiga. Pole ka imestada, autor on filosoofiat õppinud. Mida edasi lugeda, seda kummalisemaks asjad lähevad. Siin on justkui kahe erinevad inimese mõtted ja neid ini...

 See on Sebastian Bergmani sarja neljas raamat. Mitte midagi ei juhtu, kui neid vales järjekorras lugeda. Veidi küll on viiteid eelmistele osadele, aga see ei sega. Sebastian Bergman on politseiga koostööd tegev psühholoog.  Ühes väikelinnas tapetakse perekond: isa, ema ja kaks last. Mõrva näeb pealt tüdruk, kes lõpetab rääkimise. Sellest hargneb krimilugu, kuid uurimisest olulisem on töö tüdrukuga. Laps hakkab joonistama ja nii jõuab Sebastian mõrvaloo uurimisel väga ootamatule lahendusele. Sada lehekülge enne lõppu on lugu justkui lahendatud, aga siis märkavad uurijad tüdruku joonistatud pildil ühte ootamatut detaili. Ja siit algab tagaajamine. Nagu ühes heas krimiloos olema peab, on lahendus väga ootamatu.

  Punaste kaante vahel on seekord kaks lugu. Romaanideks ei saa neis kumbagi nimetada, pigem on tegemist miniatuuridega. Alustades lõpust - "Noormees" jutustab pinnapealsele lugejale sellest, kuidas üle viiekümne aasta vanune kirjanik on suhtes endast kolmkümmend aastat noorema mehega. Aga sügavamalt vaadates kirjeldab ta oma loomeprotsessi. Suhte kõrvalt kirjutab ta lugu "Sündmus". Seega on need kaks juttu kokku loodud. Kui raamat saab valmis, lõppeb ka suhe. Seda ei ole enam vaja. Üleüldse - mõlemas jutustuses keskendub autor teksti loomise protsessi. Sündmus (seekord mitte raamat) saab lõpetatud siis, kui see on valatud tekstiks. Alles siis on asi läbi. Aga tekstiks saamine võtab esimese loo puhul kolmkümmend aastat. Seega ei ole see autori jaoks lõpetatud. Tegelikult võtsingi selle raamatu kätte sellepärast, et juhtusin Jupiterist vaatama filmi "Katsumus". See on sama loo põhjal tehtud film. Aga lugedes tundsin, kuidas film segab mind. Kui ekraanil oli...

  See on üks segadusseajav raamat. Lõpust alustades: kui viimase loo lõpuni jõudsin, siis tundsin füüsiliselt, et kogu keha sügeleb. Mitte ainult nahk, vaid lihased, luud, iseelundid, juuksed - kõik sügeleb. Füüsiliselt.  Ma ei ole mingi õudusjuttude sõber. Kuna alustasin lugemist Ruth Sepa saatesõnast, siis tekkis mul kohe eelarvamus. Õudusjutud, Stephen King, hirmud, gootika. Pole minu teema. Aga lugedes selgus, et on küll. Kui olen harjunud, et õuduslood on kirjutatud pigem laiadele massidele müügiks, siis siin on tegemist millegi muu, sõnulseletamatu ja äärmiselt peenega. Kohati ei olegi nagu midagi otseselt õudset, aga ikka hakkab kõhe. Ja see kõhedus peitub mitte sündmustes, vaid tegelaste sisemaailmas. Must vesi, üks lahkunud mees, poiss tänavalt, kes lihtsalt koos emaga ära läheb, aastatepikkune narkarite peoelu... Ja tagaplaanil on midagi tabamatut. Samas on siin ka jutte, mis on otseselt õudsed, millest saaks vabalt filmi teha. Motiivid, nagu elusate vakladega liha k...

  Ei ole sugugi patt lugeda vahetevahel ajaviitekirjandust. Niisugust, mis sind kõige täiega alla neelab ja argipäevast välja viib. Seda lugedes ei mõtle sa sigade katkule, maksutõusule ega muudele kirgi kütvatele teemadele, mis interneeduse kaudu kindlasti kallutatud kujul meieni tuuakse ja mille kallal me siis hulluksminemiseni pead vaevame. Ükskõik missugune paberkandjal raamat on puhas seesugusest kallutatud jamast. Raamat on lihtsalt raamat ja sellesse on mõnus põgeneda. "Punane kuninganna" on ideaalne põgenemisraamat.  Alustades lõpust - järelsõnas palub kirjanik, et mitte keegi oma arvustustes ei avaldaks raamatu lahendust, sest see rikub teiste lugejate mõnu. Usun, et see kehtib ükskõik missuguse raamatu kohta, nii krimi kui ka muidu hea ja voolava jutustuse. Niisiis - loo lahendust siit lugeda ei saa. Ega ka mitte sisu. Eks see ole omamoodi ka müügitrikk, tegemist on ju ikkagi edetabelite hitiga. Aga mis selles halba on? Me müüme ju tänapäeval kõike, isegi iseenda er...

  Loomingu Raamatukogu avaldab reeglina pisut elitaarset materjali. See ei ole ajaviitekirjandus ja ilmsel igaühele lugemiseks ei sobi. Ja just see teebki lugemise nauditavaks. Need on raamatud, mida saab vabalt poole lugemise pealt käest ära panna, aga neis on alati sees mingi riugas või kiiks, mis hakkab kusagi aju tagasopis kõdi tegema. Ja nii võtadki vihiku uuesti kätte, sest kiiks köidab.  Utz valgub pööraselt laiali ja muutub kohati väga hajusaks, nii et lugedes on justkui pilves hõljumise tunne. Siin on lootusetult segamini kirjaniku fantaasia ja ajaloolised faktid ja see mõjub nagu hästi tehtud ühepajatoit. Kõik on sees, aga kohati vahet ei tee, mis on mis. Mina-tegelane kohtub külma sõja aegses Prahas salapärase portselanikolletsionääri Utziga. Tegemist on eriti veidra vennikesega, kes juba nooruspõlvest alates tundis seletamatut kirge Meisseni portselani vastu. Paralleelselt on siin jutustatud nende kohtumisest, Utzi elukäigust kusagil minevikus, alkeemiast ja portse...

See on nii palju kõneainet saanud romaan, et midagi uut on raske lisada. Tegelikult - vabandusi leiab alati. Lihtsalt praegu on selline periood, kus mul on raske kirjutada. Justkui ei oleks maailmale mitte midagi öelda. See ei sõltu romaanist. Lugu on vägagi loetav, ehkki ma ei mõista päriselt, miks see eelmise aasta sensatsiooniraamatuks nimetatud on. Natuke nagu naistekas, aga pisut keskmisest sügavam.  Lugu räägib kolmest, tegelikult neljast õest. Üks on aasta tagasi surnud ja kolm püüavad oma leinaga toime tulla. Igaühel on oma luukered varjul.  Avery - näiliselt perfektne, tubli, usin, edukas. Ta on vanim ja seetõttu harjunud on väiksemate õdede eest hoolitsema. Isa oli joodik, ema jättis lapsed ripakile, nii ei jäänudki Averyl muud üle, kui kogu koormat ise kanda. Ja sellepärast on ta harjunud kõik asjad ise korda ajama. Aga perfektse koore all on nii mõnigi riugas... Bonnie - väliselt kõige elutervem tegelane. Alustas teismelisena profipoksija karjääri, aga pärast õe su...

  Tänavune aasta on pühendatud Eesti raamatule ja sestap elan minagi oma elu veidi mustrist välja - ootamatult palju olen hakanud lugema kodumaist algupärast kirjandust ja kuidagi turvaline ning soe on. Loomingu Raamatukogu ilmutab reeglina ainut väärt kraami ja sellega ei saa alt minna, nii ka nüüd. Samas on see raamat veidi teisiti: kui seni loetu on olnud sügavamõtteline, koguni filosoofiline, siis see raamat on pigem olustikukirjeldus, aga väga teravmeelne.  Autor kirjeldab oma kasvamist eelmise sajandi kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Tallinnas ning teeb seda väga detailirohkelt. Tehnilises võttes on tegemist eraldiseisvate juttudega, aga ometi moodustavad need terviku. Ja stiil on lahe. Võtsin selle ühe ampsuga läbi. Loole annab aktsendi asjaolu, et tegemist on segaperekonnast pärit tüdrukuga, nii on lugejal võimalik heita pilk armeenlaste kogukonna tegemistesse ja väärtustesse eelmise sajandi lõpul. Minu jaoks on see uus ja huvitav maailm. Asjad paistavad väljastpo...

  "Sosinamehe" autori raamat. Mõlemad lood on veidi müstilise maiguga ja see eristabki neid muust krimikirjandusest. Mõlemas loos on keegi akna taga, mingi müstiline tegelane, kelle olemasolu usuvad vaid need, kes teda näevad. Ja mõlemad romaanid on väga kaasahaaravad. Võtsin eile nõuks korraldada endale mitte midagi tegemise päev. See on niisugune päev, millel suur eesmärk: mitte midagi teha. Tavaliselt ma seda saavutada ei suuda, aga "Poolpõlenud maja" oli selle juures suureks abiks. Tegelikult ei saanudki seda enne käest panna, kui lõpp käes. Järelikult - hea krimiromaan. 

  See on vist nüüd lugemise uus tase, aga pärast raamatu lõpetamist nägin unes, et lugesin sedasama raamatut. Unenägu kirjutas loole uue lõpu. Selles läks mina-tegelane oma mürgise suhte juurde tagasi ja paar sai lapse. Lapse nimi oli Annamati. Huvitav, mis soost see laps oli? Aga viimases peatükis oli mina-tegelaseks hoopiski tema (vahepeal täiskasvanuks saanud Annamati) ja ta oli painavas, mürgises suhtes nagu ta emagi. Mõtlesin veel unes, et huvitav, kas samad mustrid korduvad põlvest põlve... Kuidas neist vabaneda? Vabaneda püüab ka selle romaani peategelane. Või õieti iseennast üles leida. Küllap see tunne on paljudele tuttav, justkui me ei oleks piisavad. Alati on kõrval keegi, kes arvustab, püüab sind raamidesse suruda ja enda jaoks parajaks teha. Palju on selliseid inimesi, kes ise ei ole valmis muutuma ega kohanema, küll aga on nad varmad teisi arvustama. See võib olla elukaaslane, ema, kallim... Ja sa muudkui pingutad, et meeldida. Kuni kaotad iseenda ära. Sa ei julgegi e...

  Jostein Gaardner kirjutas kunagi raamatu "Sofie maailm". See räägib tüdrukust, kes saab salapäraseid kirju ja õpib seeläbi filosoofia ajalugu. Filosoofia ei ole ilmselt suupärane laiadele massidele, aga läbi Gaardneri romaani ja filmi sai nii mõnigi võhik selle ajalooga tuttavaks. Üks sakslasest teoloogiatudeng mainis mulle, et selle raamatu abil on nii mõnigi üliõpilane filosoofia eksami sooritanud. Kunstiajalugu ei ole ka väga populaarne teema, eriti praegusel tiktoki ajastul, kus inimeste süvenemisvõime aina kahaneb. Üle minuti enam naljalt millelegi keskenduda ei suudeta, kogu aeg peab peale tulema midagi uut. Kohati tundub, et mida labasem, meelelahutuslikum ja lollim, seda parem. "Mona silmad" vastandub sellele üpris jõulisel moel. Tegemist on romaaniga, mis räägib väikesest Monast, kes hakkab jõudma teismeikka. Ühel hetkel kaob  ajutiselt tüdruku nägemine, kuid mingit meditsiinilist põhjust sellele ei leita. Tema vanaisa, kartes, et laps jääb päriselt pimed...

  Hea suvelugemine kulub marjaks ära. Jälle tegutsevad Mia ja Munch. Ja Miat jälitab taas tema minevik. Ta otsib ikka veel tõde sellest, mis juhtus tema kaksikõega. Samal ajal tegutseb sarimõrvar ja mitte keegi ei saa aru, mis on selle tegelase motiiv. Oslo on paanikas, inimesed istuvad kodus, lapsed viiakse kaugele vanavanemate juurde. Kuni raamatu lõpuni jääb tõde peitu. Aga elutahe võidab ja Mia saab oma asjad lahendatud.  Ilmselt on selles süüdi minu suvine aktiivne eluviis, aga raamatut kätte võttes olin alati väsinud ja sellepärast ei tulnud lugemine sugugi tavapäraselt intensiivne välja. Paarkümmend lehekülge - ma juba tukkusin. Aga lõpuks sai ta läbi. See oli tavaline põnevik, üks paljude seast. Ei midagi head, ei midagi halba. Lihtsalt üks põnevik. 

  Kas see ongi kaasaja "Tõde ja õigus"? Sõltub vaatenurgast, aga mingil määral võib nii öelda küll. Tammsaare räägib elust, Vadi räägib elust, aga nad teevad seda erinevas kontekstis. Keskkond on muutunud, aga inimesed jäävad samaks. Suhted samuti. Inimene nagu tahaks armastust, aga kardab ka. Ja lapsi tahab, aga kardab ka. Ja hästi elada tahab, aga siis keerab ise kõik jälle nässu.  Kui ma alustasin lugemist, siis tundus see väga naljakas raamat. Just mõtlesin, et pole korralikult naerda saanud, aga seda romaani lugedes tegin seda kohati päris valjult. Mida kaugemale jõudsin, seda tõsisemaks lugu läks. Tegelikult ei ole tegemist sugugi naljaraamatuga, olgugi, et tekst on täis mahlakaid väljendeid ja võrdlusi. See ongi Eesti algupärase kirjanduse väärtus: rikas keel. Tõlkekirjandusest seesugust ei leia. Ja lõpuks võin öelda, et Urmas Vadi on minu näol ühe fänni juurde saanud.  Peategelane on Toomas, kes kirjeldab lihtsalt oma elu. Ja nii võibki seda lugeda: inimesed sünni...

Hoffmanni ja Grensi põnevik - nii seisab raamatu kaanel. Hoffmann on paadunud kriminaal ja Grens elatanud politseikomissar, kes tegelikult peab juba pensionipõlve. Peategelaste rollid eeldaks, et nad teineteisele vastanduvad. Aga ei, nad teevad hoopis koostööd ja kogu tegevus on vägagi piiripealne.  Hoffmann istub vanglas ja ühtäkki kohtab seal ühte vana tuttavat, kes paneb ta olukorra ette, et kakskümmend seitse aastat tagasi noortevanglast kadunud poisi saladus tuleb lahendada. Või muidu tapetakse Hoffmanni naine ja kolm last. Uurimiseks antakse aega kakskümmend üks päeva. Nii algab võidujooks ajaga. Hoffmann põgeneb vanglast ja hakkab asja uurima, aga ta ei saa seda teha ilma Grensi abita. Viimane riskib sellist operatsiooni toetades loomulikult oma vabadusega. Kogu tegevusest kujuneb paras märul, mis samas ei ole aga liiga räige ja vägivaldne. Pigem keskendub kirjanik tegelaste sisemaailmale ja see annab jutustusele sügavust. Põhirõhk ei ole niivõrd märulil ja vägivallal, kuivõ...

Peened naljad on nende kaante vahele pandud. Küsisin raamatukogust midagi naljakat, aga sain vastuse, et olen juba kõik naljakad raamatud läbi lugenud. Ilmselt on mu huumorisoon kusagil teise koha peal, aga see raamat väga naljakas ei tundunud. Naljad kiskusid kohati poliitiliseks ja see ei ole teema, mis mind väga köidaks. Aga siiski lugesin lõpuni. Lugu räägib sellest, kuidas president Francois Miterrand unustab oma kaabu restorani ja kõrvallauas einestav härra võta selle endale. Nii läheb kaabu käes kätte rändama ja hakkab muutma inimeste eluhoiakuid. Ükskõik, mis valdkonnas inimene ei toimeta, ikka lähevad asjad korda. Õnnestumised tulevad üksteise järel. Seejuures ei tea enamik inimesi kaabu päritolust midagi. Tundub jabur ja kohati päris raskesti jälgitav lugu, aga kui lõpuni ei loe, siis puänti kätte ei saa.  Mind köitis selle loo juures hoopis üks väga tõsine mõte. Meie õnnestumised ja ebaõnnestumised sõltuvad suures osas meie enesekindlusest ja usust, et asjad õnnestuvad. ...

  Huvitav, kuidas on kirjutada raamatut meeskonnana, kahekesi? Kas kõik detailid ja punktid arutatakse läbi? Kuidas on ülesehitusega? Kes üldse kirjutab? Selle raamatu puhul jääb tõesti mulje, et kõik on peensusteni läbi mõeldud. Kogu jutustust läbib süsteem, see on ladus ja kergesti loetav, samas mitte banaalne. Isegi see ei häiri, et mõrvari isik on aimatav juba raamatu keskel. Pigem hakkab huvitama küsimus, kuidas ja miks ta seda teeb. Pendeldamine kümne käsu ja koraani vahel segab korralikult vett.  Nõrganärvilistele seda lugu lugeda ei soovitaks, sest sisu on sama õõvastav kui kaanekujundus. Inimesi lahustatakse. Vees. Iga päev üks. Kirjeldus on niivõrd filmilik, et tegelikult ei ole ekraniseeringut vajagi. Kui see tehtaks, siis tuleks sellest väga värvikas töö, muidugi, kui tegijad on professionaalid.  Uurijate eraelu valgustatakse siin täpselt õiges annuses, nii et lugu ei muutuks naistekaks. Samas - eraelu on olemas, mis on ka inimlik. Mõtlema paneb Dea lugu. Täps...

  Juhtusin lugema arvustust, mille autor ütles, et see on raamat, mis räägib vastikutest asjadest, aga teeb seda väga ilusti. Vastikute asjadega olen nõus, aga ma ei ütleks, et ta seda ilusti teeb. Kõik on vastik, aga käest ära panna seda raamatut ei saa.  Mis siis juhtub, kui oled sündinud inimesena, aga sul on sellest kõrini? Sa ei taha olla inimene, vaid hoopis taim. Puu näiteks. Kogu elu pöördub pea peale, sest normaalsed inimesed näevad selles hullumeelsust. Aga hullumeelsusega on see lugu, et kõik sõltub, kustpoolt vaadata. See on inimeste seatud hinnangute ja kriteeriumide küsimus. Ja lõppude lõpuks tajub iga inimene nagunii maailma veidi erinevalt. Nii ongi keeruline määratleda hullumeelsuse piiri.  Kõik saab alguse sellest, et noor naine näeb und ja selle ajel otsustab lõpetada liha söömise. Temast saab taimetoitlane. Lähikondlased on endast väljas ja püüavad naisele aru pähe panna. Tehniliselt võttes koosneb raamat kolmest eraldiseisvast loost, mis üksteist jätk...

  Eile juhtus minuga järgmine lugu. Tahtsin niiväga kirjanikuga kohtuma minna, aga sinna metsa oli maad oma kolmkümmend kilomeetrit ja mu auto on siiani hoolduses, nii et ainus kasutatav liiklusvahend on mul praegu mootorratas. Mul on pärast kahte aastat motikasõitu ikka veel mingi hirm sadulasse istuda. Küllap seab vanus ka uljusele piirid, nii et kihutama ma väga ei kipu. Aga antud juhul oli vaja metsa sõita ja mul polnud õrna aimugi, kuidas seal tee on. Närvid olid läbi, aga ikkagi tahtsin minna. Läksingi. Viimane pool kilomeetrit teed meenutas keskmises seisukorras krossirada. Aga ma läksin ja sain hakkama. Tagasi tulin ka. Kui sealt metsast välja sain, oli selline tunne, et ma võin nüüd sõita kus iganes. Ma saan hakkama küll. Mõtlemises käis prõks ära ja see on nii suur vabanemine. Kuidas mu lugu selle raamatuga seotud on? Eneseabiraamatuid on kirjutatud palju. Kui neid piisavalt lugeda, siis selgub, et asjad korduvad. Ikka antakse sama nõu. Tee endale selgeks, mida sa pärisel...

  Head raamatut lugedes juhtub see, et kui sul tuleb pissihäda, siis sa lihtsalt kannatad, aga sa ei pane raamatut käest. Äkki peaks raamatute lugemise tarvis mähkmed soetama? Selle romaani jaoks oleks ära kulunud küll.  Teine hea loo omadus on see, et kuigi sa ei taha, et see otsa saaks, jõuad häbematult kiiresti selle lõppu. Lugemine iseenesest on nauding ja pole üldse oluline, kuhu lugu viib. See lihtsalt voolab. Ja imeline on, et tegemist on debüütromaaniga. Mis sealt siis veel edasi tuleb? Neljateistaastane Ungari juurtega Billie elab oma emaga Saksamaal. Neil on kasin, aga vahva elu. Koos teevad nad igasuguseid lõbusaid asju ja rahapuudus neid justkui eriti ei sega. Aga ühtäkki ilmub välja vanaema Ungarist ja elu muutub. Vanaema on haige ja tuleb Saksamaale sellepärast, et kvaliteetset arstiabi saada. Kuid selgub, et vanaema ei tahagi terveks saada. Billie peab oma toa talle loovutama ja emaga elutoas täispuhutaval madratsil magama. Sündmuste käik kujuneb traagiliseks ja...

  Suhteliselt tavapärane krimiromaan. Mingit woww-efekti see ei tekita, aga lugeda laseb küll.  Uurijate tandem Anette Werner ja Jeppe Korner toimetavad taas. Üks teismeline poiss läheb kaduma, uurijad hakkavad jälgi ajama. Tegevuse käigus ilmneb mitmeid kõrvalteemasid: pedofiilia, prügimajandus, majanduspettused, kunstiturg... Loomulikult tuuakse mängu uurijate eraelu.  Lisaks uurijatele on mängus ka vanaproua Esther, kes otseselt kuriteoga seotud ei ole, aga oma nuhkija-loomuse tõttu saab jälile asjadele, mis kardavad valgust.  Mulle jääb selgusetuks raamatu pealkiri. Ükskõik, mis otsast mõtlen, juhulaskudega ei ole tegevusel mitte mingit seost. Aga küllap ei saa ma sümbolitest sellel korral aru. 

  Tlk Maarja Jaanits Ma olen tänulik kõigile tõlkijatele, kes väärtkirjanduse minuni toovad. Jaapani keelt ma ju ei oska. Ja LR ilmutab eranditult väärtkirjandust. Kui tahta sisu, mitte meelelahutust, siis tasub uurida, mis siin on ilmunud.  Seda raamatut lugedes pidin endale veel kord meelde tuletama, et lugemine ei pea olema meelelahutus. Võib ju ka olla, aga lugemisi on ju erinevaid: õppelugemine, meelelahutuslugemine, hingeharimislugemine... Küllap leiab veel. Usun, et kõik on olulised, aga tore, kui need oleksid tasakaalus. Imelikul kombel jäävad meelde need raamatud, mille läbimiseks pean kõvasti vaeva nägema. Kuhjadena loetud krimkad lähevad mõne kuuga meelest, aga see raamat kindlasti mitte. Väga keeruline on seda lugeda. Ta on kuidagi hajus ja raskesti jälgitav. Siin on rohkesti kõrvalepõikeid, see liigub sujuvalt ajas ja ruumis ja korraga ei märkagi, kui jutt käib juba millestki, mis on kusagil teises ajas ja kohas.  Lugedes tuli mulle meelde kusagilt Õnnepalu r...