Raamatukoi lugemislood

  Punaste kaante vahel on seekord kaks lugu. Romaanideks ei saa neis kumbagi nimetada, pigem on tegemist miniatuuridega. Alustades lõpust - "Noormees" jutustab pinnapealsele lugejale sellest, kuidas üle viiekümne aasta vanune kirjanik on suhtes endast kolmkümmend aastat noorema mehega. Aga sügavamalt vaadates kirjeldab ta oma loomeprotsessi. Suhte kõrvalt kirjutab ta lugu "Sündmus". Seega on need kaks juttu kokku loodud. Kui raamat saab valmis, lõppeb ka suhe. Seda ei ole enam vaja. Üleüldse - mõlemas jutustuses keskendub autor teksti loomise protsessi. Sündmus (seekord mitte raamat) saab lõpetatud siis, kui see on valatud tekstiks. Alles siis on asi läbi. Aga tekstiks saamine võtab esimese loo puhul kolmkümmend aastat. Seega ei ole see autori jaoks lõpetatud. Tegelikult võtsingi selle raamatu kätte sellepärast, et juhtusin Jupiterist vaatama filmi "Katsumus". See on sama loo põhjal tehtud film. Aga lugedes tundsin, kuidas film segab mind. Kui ekraanil oli...

  See on üks segadusseajav raamat. Lõpust alustades: kui viimase loo lõpuni jõudsin, siis tundsin füüsiliselt, et kogu keha sügeleb. Mitte ainult nahk, vaid lihased, luud, iseelundid, juuksed - kõik sügeleb. Füüsiliselt.  Ma ei ole mingi õudusjuttude sõber. Kuna alustasin lugemist Ruth Sepa saatesõnast, siis tekkis mul kohe eelarvamus. Õudusjutud, Stephen King, hirmud, gootika. Pole minu teema. Aga lugedes selgus, et on küll. Kui olen harjunud, et õuduslood on kirjutatud pigem laiadele massidele müügiks, siis siin on tegemist millegi muu, sõnulseletamatu ja äärmiselt peenega. Kohati ei olegi nagu midagi otseselt õudset, aga ikka hakkab kõhe. Ja see kõhedus peitub mitte sündmustes, vaid tegelaste sisemaailmas. Must vesi, üks lahkunud mees, poiss tänavalt, kes lihtsalt koos emaga ära läheb, aastatepikkune narkarite peoelu... Ja tagaplaanil on midagi tabamatut. Samas on siin ka jutte, mis on otseselt õudsed, millest saaks vabalt filmi teha. Motiivid, nagu elusate vakladega liha k...

  Ei ole sugugi patt lugeda vahetevahel ajaviitekirjandust. Niisugust, mis sind kõige täiega alla neelab ja argipäevast välja viib. Seda lugedes ei mõtle sa sigade katkule, maksutõusule ega muudele kirgi kütvatele teemadele, mis interneeduse kaudu kindlasti kallutatud kujul meieni tuuakse ja mille kallal me siis hulluksminemiseni pead vaevame. Ükskõik missugune paberkandjal raamat on puhas seesugusest kallutatud jamast. Raamat on lihtsalt raamat ja sellesse on mõnus põgeneda. "Punane kuninganna" on ideaalne põgenemisraamat.  Alustades lõpust - järelsõnas palub kirjanik, et mitte keegi oma arvustustes ei avaldaks raamatu lahendust, sest see rikub teiste lugejate mõnu. Usun, et see kehtib ükskõik missuguse raamatu kohta, nii krimi kui ka muidu hea ja voolava jutustuse. Niisiis - loo lahendust siit lugeda ei saa. Ega ka mitte sisu. Eks see ole omamoodi ka müügitrikk, tegemist on ju ikkagi edetabelite hitiga. Aga mis selles halba on? Me müüme ju tänapäeval kõike, isegi iseenda er...

  Loomingu Raamatukogu avaldab reeglina pisut elitaarset materjali. See ei ole ajaviitekirjandus ja ilmsel igaühele lugemiseks ei sobi. Ja just see teebki lugemise nauditavaks. Need on raamatud, mida saab vabalt poole lugemise pealt käest ära panna, aga neis on alati sees mingi riugas või kiiks, mis hakkab kusagi aju tagasopis kõdi tegema. Ja nii võtadki vihiku uuesti kätte, sest kiiks köidab.  Utz valgub pööraselt laiali ja muutub kohati väga hajusaks, nii et lugedes on justkui pilves hõljumise tunne. Siin on lootusetult segamini kirjaniku fantaasia ja ajaloolised faktid ja see mõjub nagu hästi tehtud ühepajatoit. Kõik on sees, aga kohati vahet ei tee, mis on mis. Mina-tegelane kohtub külma sõja aegses Prahas salapärase portselanikolletsionääri Utziga. Tegemist on eriti veidra vennikesega, kes juba nooruspõlvest alates tundis seletamatut kirge Meisseni portselani vastu. Paralleelselt on siin jutustatud nende kohtumisest, Utzi elukäigust kusagil minevikus, alkeemiast ja portse...

See on nii palju kõneainet saanud romaan, et midagi uut on raske lisada. Tegelikult - vabandusi leiab alati. Lihtsalt praegu on selline periood, kus mul on raske kirjutada. Justkui ei oleks maailmale mitte midagi öelda. See ei sõltu romaanist. Lugu on vägagi loetav, ehkki ma ei mõista päriselt, miks see eelmise aasta sensatsiooniraamatuks nimetatud on. Natuke nagu naistekas, aga pisut keskmisest sügavam.  Lugu räägib kolmest, tegelikult neljast õest. Üks on aasta tagasi surnud ja kolm püüavad oma leinaga toime tulla. Igaühel on oma luukered varjul.  Avery - näiliselt perfektne, tubli, usin, edukas. Ta on vanim ja seetõttu harjunud on väiksemate õdede eest hoolitsema. Isa oli joodik, ema jättis lapsed ripakile, nii ei jäänudki Averyl muud üle, kui kogu koormat ise kanda. Ja sellepärast on ta harjunud kõik asjad ise korda ajama. Aga perfektse koore all on nii mõnigi riugas... Bonnie - väliselt kõige elutervem tegelane. Alustas teismelisena profipoksija karjääri, aga pärast õe su...

  Tänavune aasta on pühendatud Eesti raamatule ja sestap elan minagi oma elu veidi mustrist välja - ootamatult palju olen hakanud lugema kodumaist algupärast kirjandust ja kuidagi turvaline ning soe on. Loomingu Raamatukogu ilmutab reeglina ainut väärt kraami ja sellega ei saa alt minna, nii ka nüüd. Samas on see raamat veidi teisiti: kui seni loetu on olnud sügavamõtteline, koguni filosoofiline, siis see raamat on pigem olustikukirjeldus, aga väga teravmeelne.  Autor kirjeldab oma kasvamist eelmise sajandi kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Tallinnas ning teeb seda väga detailirohkelt. Tehnilises võttes on tegemist eraldiseisvate juttudega, aga ometi moodustavad need terviku. Ja stiil on lahe. Võtsin selle ühe ampsuga läbi. Loole annab aktsendi asjaolu, et tegemist on segaperekonnast pärit tüdrukuga, nii on lugejal võimalik heita pilk armeenlaste kogukonna tegemistesse ja väärtustesse eelmise sajandi lõpul. Minu jaoks on see uus ja huvitav maailm. Asjad paistavad väljastpo...

  "Sosinamehe" autori raamat. Mõlemad lood on veidi müstilise maiguga ja see eristabki neid muust krimikirjandusest. Mõlemas loos on keegi akna taga, mingi müstiline tegelane, kelle olemasolu usuvad vaid need, kes teda näevad. Ja mõlemad romaanid on väga kaasahaaravad. Võtsin eile nõuks korraldada endale mitte midagi tegemise päev. See on niisugune päev, millel suur eesmärk: mitte midagi teha. Tavaliselt ma seda saavutada ei suuda, aga "Poolpõlenud maja" oli selle juures suureks abiks. Tegelikult ei saanudki seda enne käest panna, kui lõpp käes. Järelikult - hea krimiromaan. 

  See on vist nüüd lugemise uus tase, aga pärast raamatu lõpetamist nägin unes, et lugesin sedasama raamatut. Unenägu kirjutas loole uue lõpu. Selles läks mina-tegelane oma mürgise suhte juurde tagasi ja paar sai lapse. Lapse nimi oli Annamati. Huvitav, mis soost see laps oli? Aga viimases peatükis oli mina-tegelaseks hoopiski tema (vahepeal täiskasvanuks saanud Annamati) ja ta oli painavas, mürgises suhtes nagu ta emagi. Mõtlesin veel unes, et huvitav, kas samad mustrid korduvad põlvest põlve... Kuidas neist vabaneda? Vabaneda püüab ka selle romaani peategelane. Või õieti iseennast üles leida. Küllap see tunne on paljudele tuttav, justkui me ei oleks piisavad. Alati on kõrval keegi, kes arvustab, püüab sind raamidesse suruda ja enda jaoks parajaks teha. Palju on selliseid inimesi, kes ise ei ole valmis muutuma ega kohanema, küll aga on nad varmad teisi arvustama. See võib olla elukaaslane, ema, kallim... Ja sa muudkui pingutad, et meeldida. Kuni kaotad iseenda ära. Sa ei julgegi e...

  Jostein Gaardner kirjutas kunagi raamatu "Sofie maailm". See räägib tüdrukust, kes saab salapäraseid kirju ja õpib seeläbi filosoofia ajalugu. Filosoofia ei ole ilmselt suupärane laiadele massidele, aga läbi Gaardneri romaani ja filmi sai nii mõnigi võhik selle ajalooga tuttavaks. Üks sakslasest teoloogiatudeng mainis mulle, et selle raamatu abil on nii mõnigi üliõpilane filosoofia eksami sooritanud. Kunstiajalugu ei ole ka väga populaarne teema, eriti praegusel tiktoki ajastul, kus inimeste süvenemisvõime aina kahaneb. Üle minuti enam naljalt millelegi keskenduda ei suudeta, kogu aeg peab peale tulema midagi uut. Kohati tundub, et mida labasem, meelelahutuslikum ja lollim, seda parem. "Mona silmad" vastandub sellele üpris jõulisel moel. Tegemist on romaaniga, mis räägib väikesest Monast, kes hakkab jõudma teismeikka. Ühel hetkel kaob  ajutiselt tüdruku nägemine, kuid mingit meditsiinilist põhjust sellele ei leita. Tema vanaisa, kartes, et laps jääb päriselt pimed...

  Hea suvelugemine kulub marjaks ära. Jälle tegutsevad Mia ja Munch. Ja Miat jälitab taas tema minevik. Ta otsib ikka veel tõde sellest, mis juhtus tema kaksikõega. Samal ajal tegutseb sarimõrvar ja mitte keegi ei saa aru, mis on selle tegelase motiiv. Oslo on paanikas, inimesed istuvad kodus, lapsed viiakse kaugele vanavanemate juurde. Kuni raamatu lõpuni jääb tõde peitu. Aga elutahe võidab ja Mia saab oma asjad lahendatud.  Ilmselt on selles süüdi minu suvine aktiivne eluviis, aga raamatut kätte võttes olin alati väsinud ja sellepärast ei tulnud lugemine sugugi tavapäraselt intensiivne välja. Paarkümmend lehekülge - ma juba tukkusin. Aga lõpuks sai ta läbi. See oli tavaline põnevik, üks paljude seast. Ei midagi head, ei midagi halba. Lihtsalt üks põnevik. 

  Kas see ongi kaasaja "Tõde ja õigus"? Sõltub vaatenurgast, aga mingil määral võib nii öelda küll. Tammsaare räägib elust, Vadi räägib elust, aga nad teevad seda erinevas kontekstis. Keskkond on muutunud, aga inimesed jäävad samaks. Suhted samuti. Inimene nagu tahaks armastust, aga kardab ka. Ja lapsi tahab, aga kardab ka. Ja hästi elada tahab, aga siis keerab ise kõik jälle nässu.  Kui ma alustasin lugemist, siis tundus see väga naljakas raamat. Just mõtlesin, et pole korralikult naerda saanud, aga seda romaani lugedes tegin seda kohati päris valjult. Mida kaugemale jõudsin, seda tõsisemaks lugu läks. Tegelikult ei ole tegemist sugugi naljaraamatuga, olgugi, et tekst on täis mahlakaid väljendeid ja võrdlusi. See ongi Eesti algupärase kirjanduse väärtus: rikas keel. Tõlkekirjandusest seesugust ei leia. Ja lõpuks võin öelda, et Urmas Vadi on minu näol ühe fänni juurde saanud.  Peategelane on Toomas, kes kirjeldab lihtsalt oma elu. Ja nii võibki seda lugeda: inimesed sünni...

Hoffmanni ja Grensi põnevik - nii seisab raamatu kaanel. Hoffmann on paadunud kriminaal ja Grens elatanud politseikomissar, kes tegelikult peab juba pensionipõlve. Peategelaste rollid eeldaks, et nad teineteisele vastanduvad. Aga ei, nad teevad hoopis koostööd ja kogu tegevus on vägagi piiripealne.  Hoffmann istub vanglas ja ühtäkki kohtab seal ühte vana tuttavat, kes paneb ta olukorra ette, et kakskümmend seitse aastat tagasi noortevanglast kadunud poisi saladus tuleb lahendada. Või muidu tapetakse Hoffmanni naine ja kolm last. Uurimiseks antakse aega kakskümmend üks päeva. Nii algab võidujooks ajaga. Hoffmann põgeneb vanglast ja hakkab asja uurima, aga ta ei saa seda teha ilma Grensi abita. Viimane riskib sellist operatsiooni toetades loomulikult oma vabadusega. Kogu tegevusest kujuneb paras märul, mis samas ei ole aga liiga räige ja vägivaldne. Pigem keskendub kirjanik tegelaste sisemaailmale ja see annab jutustusele sügavust. Põhirõhk ei ole niivõrd märulil ja vägivallal, kuivõ...

Peened naljad on nende kaante vahele pandud. Küsisin raamatukogust midagi naljakat, aga sain vastuse, et olen juba kõik naljakad raamatud läbi lugenud. Ilmselt on mu huumorisoon kusagil teise koha peal, aga see raamat väga naljakas ei tundunud. Naljad kiskusid kohati poliitiliseks ja see ei ole teema, mis mind väga köidaks. Aga siiski lugesin lõpuni. Lugu räägib sellest, kuidas president Francois Miterrand unustab oma kaabu restorani ja kõrvallauas einestav härra võta selle endale. Nii läheb kaabu käes kätte rändama ja hakkab muutma inimeste eluhoiakuid. Ükskõik, mis valdkonnas inimene ei toimeta, ikka lähevad asjad korda. Õnnestumised tulevad üksteise järel. Seejuures ei tea enamik inimesi kaabu päritolust midagi. Tundub jabur ja kohati päris raskesti jälgitav lugu, aga kui lõpuni ei loe, siis puänti kätte ei saa.  Mind köitis selle loo juures hoopis üks väga tõsine mõte. Meie õnnestumised ja ebaõnnestumised sõltuvad suures osas meie enesekindlusest ja usust, et asjad õnnestuvad. ...

  Huvitav, kuidas on kirjutada raamatut meeskonnana, kahekesi? Kas kõik detailid ja punktid arutatakse läbi? Kuidas on ülesehitusega? Kes üldse kirjutab? Selle raamatu puhul jääb tõesti mulje, et kõik on peensusteni läbi mõeldud. Kogu jutustust läbib süsteem, see on ladus ja kergesti loetav, samas mitte banaalne. Isegi see ei häiri, et mõrvari isik on aimatav juba raamatu keskel. Pigem hakkab huvitama küsimus, kuidas ja miks ta seda teeb. Pendeldamine kümne käsu ja koraani vahel segab korralikult vett.  Nõrganärvilistele seda lugu lugeda ei soovitaks, sest sisu on sama õõvastav kui kaanekujundus. Inimesi lahustatakse. Vees. Iga päev üks. Kirjeldus on niivõrd filmilik, et tegelikult ei ole ekraniseeringut vajagi. Kui see tehtaks, siis tuleks sellest väga värvikas töö, muidugi, kui tegijad on professionaalid.  Uurijate eraelu valgustatakse siin täpselt õiges annuses, nii et lugu ei muutuks naistekaks. Samas - eraelu on olemas, mis on ka inimlik. Mõtlema paneb Dea lugu. Täps...

  Juhtusin lugema arvustust, mille autor ütles, et see on raamat, mis räägib vastikutest asjadest, aga teeb seda väga ilusti. Vastikute asjadega olen nõus, aga ma ei ütleks, et ta seda ilusti teeb. Kõik on vastik, aga käest ära panna seda raamatut ei saa.  Mis siis juhtub, kui oled sündinud inimesena, aga sul on sellest kõrini? Sa ei taha olla inimene, vaid hoopis taim. Puu näiteks. Kogu elu pöördub pea peale, sest normaalsed inimesed näevad selles hullumeelsust. Aga hullumeelsusega on see lugu, et kõik sõltub, kustpoolt vaadata. See on inimeste seatud hinnangute ja kriteeriumide küsimus. Ja lõppude lõpuks tajub iga inimene nagunii maailma veidi erinevalt. Nii ongi keeruline määratleda hullumeelsuse piiri.  Kõik saab alguse sellest, et noor naine näeb und ja selle ajel otsustab lõpetada liha söömise. Temast saab taimetoitlane. Lähikondlased on endast väljas ja püüavad naisele aru pähe panna. Tehniliselt võttes koosneb raamat kolmest eraldiseisvast loost, mis üksteist jätk...

  Eile juhtus minuga järgmine lugu. Tahtsin niiväga kirjanikuga kohtuma minna, aga sinna metsa oli maad oma kolmkümmend kilomeetrit ja mu auto on siiani hoolduses, nii et ainus kasutatav liiklusvahend on mul praegu mootorratas. Mul on pärast kahte aastat motikasõitu ikka veel mingi hirm sadulasse istuda. Küllap seab vanus ka uljusele piirid, nii et kihutama ma väga ei kipu. Aga antud juhul oli vaja metsa sõita ja mul polnud õrna aimugi, kuidas seal tee on. Närvid olid läbi, aga ikkagi tahtsin minna. Läksingi. Viimane pool kilomeetrit teed meenutas keskmises seisukorras krossirada. Aga ma läksin ja sain hakkama. Tagasi tulin ka. Kui sealt metsast välja sain, oli selline tunne, et ma võin nüüd sõita kus iganes. Ma saan hakkama küll. Mõtlemises käis prõks ära ja see on nii suur vabanemine. Kuidas mu lugu selle raamatuga seotud on? Eneseabiraamatuid on kirjutatud palju. Kui neid piisavalt lugeda, siis selgub, et asjad korduvad. Ikka antakse sama nõu. Tee endale selgeks, mida sa pärisel...

  Head raamatut lugedes juhtub see, et kui sul tuleb pissihäda, siis sa lihtsalt kannatad, aga sa ei pane raamatut käest. Äkki peaks raamatute lugemise tarvis mähkmed soetama? Selle romaani jaoks oleks ära kulunud küll.  Teine hea loo omadus on see, et kuigi sa ei taha, et see otsa saaks, jõuad häbematult kiiresti selle lõppu. Lugemine iseenesest on nauding ja pole üldse oluline, kuhu lugu viib. See lihtsalt voolab. Ja imeline on, et tegemist on debüütromaaniga. Mis sealt siis veel edasi tuleb? Neljateistaastane Ungari juurtega Billie elab oma emaga Saksamaal. Neil on kasin, aga vahva elu. Koos teevad nad igasuguseid lõbusaid asju ja rahapuudus neid justkui eriti ei sega. Aga ühtäkki ilmub välja vanaema Ungarist ja elu muutub. Vanaema on haige ja tuleb Saksamaale sellepärast, et kvaliteetset arstiabi saada. Kuid selgub, et vanaema ei tahagi terveks saada. Billie peab oma toa talle loovutama ja emaga elutoas täispuhutaval madratsil magama. Sündmuste käik kujuneb traagiliseks ja...

  Suhteliselt tavapärane krimiromaan. Mingit woww-efekti see ei tekita, aga lugeda laseb küll.  Uurijate tandem Anette Werner ja Jeppe Korner toimetavad taas. Üks teismeline poiss läheb kaduma, uurijad hakkavad jälgi ajama. Tegevuse käigus ilmneb mitmeid kõrvalteemasid: pedofiilia, prügimajandus, majanduspettused, kunstiturg... Loomulikult tuuakse mängu uurijate eraelu.  Lisaks uurijatele on mängus ka vanaproua Esther, kes otseselt kuriteoga seotud ei ole, aga oma nuhkija-loomuse tõttu saab jälile asjadele, mis kardavad valgust.  Mulle jääb selgusetuks raamatu pealkiri. Ükskõik, mis otsast mõtlen, juhulaskudega ei ole tegevusel mitte mingit seost. Aga küllap ei saa ma sümbolitest sellel korral aru. 

  Tlk Maarja Jaanits Ma olen tänulik kõigile tõlkijatele, kes väärtkirjanduse minuni toovad. Jaapani keelt ma ju ei oska. Ja LR ilmutab eranditult väärtkirjandust. Kui tahta sisu, mitte meelelahutust, siis tasub uurida, mis siin on ilmunud.  Seda raamatut lugedes pidin endale veel kord meelde tuletama, et lugemine ei pea olema meelelahutus. Võib ju ka olla, aga lugemisi on ju erinevaid: õppelugemine, meelelahutuslugemine, hingeharimislugemine... Küllap leiab veel. Usun, et kõik on olulised, aga tore, kui need oleksid tasakaalus. Imelikul kombel jäävad meelde need raamatud, mille läbimiseks pean kõvasti vaeva nägema. Kuhjadena loetud krimkad lähevad mõne kuuga meelest, aga see raamat kindlasti mitte. Väga keeruline on seda lugeda. Ta on kuidagi hajus ja raskesti jälgitav. Siin on rohkesti kõrvalepõikeid, see liigub sujuvalt ajas ja ruumis ja korraga ei märkagi, kui jutt käib juba millestki, mis on kusagil teises ajas ja kohas.  Lugedes tuli mulle meelde kusagilt Õnnepalu r...

  Uurisin huvi pärast inglisekeelseid kultuuriportaale. Anthony Horowitzi seda romaani peetakse sündmuseks. Ja on ka põhjust. Jällegi ei ole tegemist tavapärase krimiromaaniga. Kui varasemates romaanides paigutab Horowitz ühe raamatu teise sisse, siis nüüd astub ta sammu edasi. Ta paigutab kirjaniku raamatu sisse ja selleks kirjanikuks on tema ise. Pigem pühendabki ta lugeja (väljamõeldud) kirjutamisprotsessi ja nii muutub kohati segaseks, mis on tõsielu ja mis fiktsioon. Tehniliselt võttes on raamatus olemas mõrv(ad), mida uuritakse, aga see ei paigutu esiplaanile. Kuulsa filminäitleja ema pöördub matusebüroosse ja korraldab omaenda matuse ning maksab selle kinni. Samal päeval kägistab keegi ta kardinanööriga ära. Tekib küsimus, kust proua teadis, et ta sel päeval sureb? Juhtumit hakkab politsei "konsultandina" uurima detektiiv Daniel Hawthorne. Tegemist on väga värvika mehega ja tegelikult tõuseb romaanis esile mitte mõrv, mitte ka kirjaniku loomeprotsess, vaid hoopis Hawth...

  Ma ei tea, mis nipiga tõlkija Madis Jürviste selle on saavutanud, aga raamatul on prantsuse klassikalise kirjanduse hõng. On seletamatu miski, mis jääb sõnade ja lausete taha. See on tõlkega kaasa tulnud. Ja nii mõjubki krimiromaanina esitletud teos pigem väärtkirjandusena. Osaliselt meenutab see Maupassainti vulgaarsevõitu armulugusid, samas jälle klassikalist romaani mõnest kuulsast impressionistist. Ja on olemas mõrvalood ning uurijad. Aga see ei ole kaugeltki tavapärane lihtsakoeline krimilugu. See on seletamatu. Loo tuum on Claude Monet elu ja looming. Kaassõnas ütleb kirjanik, et tegevuspaik ja faktid Monet elust ning teostest vastavad tõele. Seega võib seda võtta ka omamoodi õpperaamatut, kust saab impressionismi kohta nii mõndagi teada. Teadsin, et Monet maalis neli versiooni Roueni katedraalist, aga nüüd tuleb välja, et neid maale on kakskümmend kaheksa. Kõigil on Roueni katedraal, aga erinevas valguses ja värvivarjundites. Või näiteks see, et tegelikult ei tea keegi täp...

  On see vast märul! Klassikaline küll, aga käest ära panna ei saa. Siin on salapärane sarimõrvar, psühhopaat, kellel puudub reaalsusega adekvaatne kontakt, tubli peauurija, rumal ja auahne ülemus, kiiksuga naisuurija. Kõik on olemas. Süžee on piisavalt segaseks aetud, nii et seoseid on keeruline luua. Kuidas on omavahel seotud üks ususekt, neli mõrvatud tüdrukut ja kummalised juhtumised hooldekodus? Küllap on. Ja loomulikult on peasüüdlane kõige päikeselisem, helgem ja naeratavam tegelane. Jah, seekord tundsin ta juba romaani keskel ära. Aga ikka oli huvitav lugeda.  See on täpselt õige raamat tuulisteks ja vihmasteks aprillilõpuilmadeks, kui väljas ei ole tahtmist midagi asjalikku teha ja üleüldse tundub mõnus mõneks ajaks reaalsusest jalga lasta. 

  Ilus raamat nii sisult kui vormilt. Juba kätte võttes tekitab see austust: korralikud kvaliteetsed kaaned, kaunis kujundus, hea paber, mõnusalt suur tekst laiade reavahedega. See kõik paneb uskuma, et niisugusesse vormi on pandud kvaliteetne sisu. Ja kuidas teisiti saakski, tegemist on Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga.  Selle raamatu puhul peab paika tõdemus, et vähem on rohkem. See on väikeses formaadis ja õhuke ning lugu keeleliselt napp. Aga see ongi omaette oskus, kui suudad nappide vahenditega väga sügava sisu edasi anda. Ridade vahel on nii palju.  Pealiskaudselt võttes räägib lihtne lugu mehest, kes jääb hilissügisel autoga metsa kinni ja hakkab otsima väljapääsu. Alguses olin veidi nõutu, et mis see siis on. Ja alles mõne aja pärast mõistsin, et selle taga on midagi hoopis enamat. Eksimine, valikud, iseendas vangis olemine, elu, surm, üksindus, inimesed... Kõik on ühes loos koos. Ja lugemine annab igaühele ruumi seda kõike sisimas tõlgendada. Sest reavahed on...

  Kõigepealt hakkab silma kaanekujundus. See on täpselt sisule vastav. Õigupoolest tekib seda raamatut kätte võttes põnevus: kui palju jaburusi suudab üks rootslane välja mõelda? Ja suudab. Saja- aastase kadumise raamat oli esimene ja teedrajav. Seda oli tõesti vahva lugeda. Vahepeal justkui ei lisandunud midagi uut. No tegelikult lisandus küll, aga kõik jooksis kuidagi samasse stiili. Nii et ega ma seda raamatut alustades päris kindel ei olnud, kas loen selle lõpuni. Lugesin. Sest see lugu on next level .  Loomulikult on stiil äratuntav ja lollusi tuleb lademes, aga need on kuidagi sordiini all ja rohkem välja peetud. Eelmiste romaanide juures hakkas mind tüütama poliitiline alatoon, selles raamatus on seda tunduvalt vähem. Tegelikult ju on, aga kuna tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga Rootsis, siis kommunistlikud diktaatorid ja Ameerika presidendid jäävad seekord mängust välja. Ainult Rootsi kuningas käib korra läbi.  Natuke sisust ka. Algot on seakasvataja poeg. Kohal...

  See ei ole jällegi klassikaline krimiromaan. Lugu räägib kahe Põhja-Rootsis elava perekonna loo. Tegevus toimub paralleelselt kaasajas ja eelmise sajandi kuuekümnendatel.  Väikeasula politseiülem Wiking pärineb ühest kõnealusest perekonnast. Ta on äsja läbi teinud kiiritusravi ega käi ametlikult tööl. Jaanipäeva paiku leitakse soost laip. Kuna Wikingi naine Helena on mõned aastad tagasi kaduma läinud, siis arvatakse, et see on tema. Ainult Wiking teab, et ei ole. Selgub, et tegemist on mehe isaga. Probleem on aga selles, et Wikingil on juba isa. Ja ema, kes võiks selgitusi anda, on surnud... Suur osa tegevusest toimub minevikus. Siin on hulgaliselt kättemaksu ja draamat. Nii saab lugeja paralleelselt uurimisega teada, mis tegelikult toimus. Mängu tuleb üks saladuslik šeifirööv, mis on aastaid lahendamata. Aga tänapäeva Wiking on segaduses: ta ei saa enam aru, kes ta on. Lisaks on ta kaaslane Alice väga segase taustaga. Loosse on põimitud koguni Vene luure.  Sellel romaa...

Seda raamatut on raske käest panna. Tegelikult on ühtede kaante vahel kolm romaani, aga ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks eraldi lugeda. Ja lugu tervikuna on painav.  "Kaustik" teeb nõutuks. See koosneb väikestest lugudest, mis on ülimalt intrigeerivad, need manipuleerivad hea maitse piiril. Siit-sealt on võimalik välja lugeda vihjeid, et need on koolipoiste kirjandid, mida nad sõja ajal, kui kooli ei saanud, ise kirjutavad. Sellest siis ka pealkiri. Parimad kirjandid on puhtalt kirjutatud kaustikusse. Esimesel sajal leheküljel on küll tunne, et siia on kokku kogutud kõik seksuaalperverssused, mida inimmõistus suudab välja mõelda. Asi ületab igasuguse hea maitse, korraks on isegi tunne, et äkki paneks raamatu üldse käest. Aga ei saa ikka ka, nii köitvalt on kirjutatud.  See räägib kaksikutest, kelle ema viib sõja jalust maale vanaema juurde. Aga vanaema on karm mutt ja ega ta poiste eest hoolt ei kanna. Nii peavad väikesed metslased ise hakkama saama. Ja nad on leidlikud n...

On olemas mehelikud krimiraamatud ja naiselikud krimiraamatud. Lisaks sellele on veel need, mis kirjutatud puhtalt müügiks. Neid lugedes tunned kohe, et kirjanik on väga täpselt kalkuleerinud, mis müüb ja mis mitte.  Adler-Olsen nii ei kirjuta. Tema kirjutab mehelikult ja see meeldib mulle.  Sellist kirjutamisviisi iseloomustab ratsionaalsus, millele on lisatud veidi vürtsi. Mingi vimka peab ikka sees olema, muidu jääks asi kuivaks. Selles raamatus ilmub välja hulgaliselt minevikus olnud surmajuhtumeid, mida on kästiletud enesetappudena. Uurimise käigus selgub, et tegemist on mõrvadega ja nende ühine nimetaja on lauasool. Kõikide laipade juurest on leitud ühel või teisel kujul soola ja see on imelik. Nagu ka valitud surmakuupäevad, mis moodustavad mustri. Kõik inimesed on tapetud mõne kurikuulsa diktaatori sünnipäeval ja see teeb asja veel imelikumaks. Q-osakond eesotsas Karl Morkiga peab selle mõistatuse lahendama. Lahendabki, aga koroonapiirangud ei lase eriti vabalt tegutse...

  LR 2022 nr 7, tlk Hasso Krull Seda esseed soovitaksin lugema hakata Hasso Krulli saatesõnast. Mina nii ei teinud, sest see on raamatu lõpus. Aga paljud autori mõtted on eriti teravalt välja toodud just siin. Kuna raamat on originaalis ilmunud 2017, siis saatesõna annab hiljem toimunud sündmuste taustal veidi lisa. Allikaks on siin peamiselt saksakeelses ajakirjanduses hiljem ilmunud artiklid. Kindlasti on need ühed võimalikud vaatepunktid maailmas toimuvale. Alati on võimalik mõelda teisiti, aga see teebki ju elu rikkamaks.  Saatesõnas on puudutatud pandeemia teemat. Byung-Chui Han võrdleb viirust inimkonnaga. Ka inimene paljuneb kontrollimatult, hävitades seejuures ümbritsevat keskkonda (kas maa peaks ka ennast inimviiruse vastu vaktsineerima?). Kuid pandeemia periood taandas inimese pelgalt bioloogiliseks olendiks, kellel tuleb ellu jääda. Enam ei suudeta endale selgeks teha, missugune on elu, mida tahetakse elada. Elu on muutunud emotsionaalselt tühjaks. Seesugune pööre m...

Krimilugu küll, aga veidi ebatraditsioonilise ülesehitusega. Raamatu kommentaarina on kirjas, et autor justkui maalib sõnadega. Mõtlesin, et küll ikka oskavad hästi promoda. Aga romaani lugedes just selline tunne ongi. Kõik justkui tiksub tasapisi, lugu ise räägib väga räigetest asjadest, aga ikka on tunne, justkui keegi teeks laiu looklevaid pintslitõmbeid. Sõnadega.  See on üsna tavapärane, et raamat algab eellooga, mis kirjeldab kunagi ammu toimunud sündmust. Jutt käib mängukoolist, meie mõistes laste päevahoiust, kus hulk kuueaastaseid on leidnud endale paar peksupoissi ja lihtsalt kiusavad neid väga räigel moel. Õpetaja laseb asjadel rahulikult toimuda, sest kius viiakse läbi mängukooli aia taga ja see ei kuulu väidetavalt enam tema kompetentsi... Ülejäänud süžee toimub tänapäeval. Üks vanem proua saab haiglast koju ja leiab sealt võhivõõra tapetud mehe. Näeb välja nagu halb juhus. Aga ei ole. Kirjanik jälgib kahte tegevusliini: ühest küljest kirjeldab ta kurjategija tegevust ...

  Hilduri sarja teine osa jäi mul nüüd vahele. Aga sellest ei ole lugu, sest kolmandas osas on põhimõtteliselt teise osa sisu aimatav. Huvitaval kombel oli seda raamatut huvitavam lugeda. Kui esimene on kirjutatud suhteliselt aeglases tempos ja pingevabalt, siis selles loos jagub pinget küllaga. Ei saagi täpselt aru, kas kirjanik läks käima või harjusin mina tema stiiliga.  Romaani peategelast on keeruline tuvastada. Hildur on ikka mängus ja ajab oma asju edasi. Aga selles loos on Jakob vähemalt sama tähtis. Paralleelselt on käigus mitu tegevusliini- ja kohta. Kõige ühendajaks on ikka Hildur, kellel on toimuvaga isiklikud seosed. Lõviosa sündmustest toimub Islandil, aga Lääne-Lapimaal hargnev tegevustik on vähemalt sama tähtis. Jakob on sealt pärit ja seega osa süžeest sinna kandubki. Huvitav on lugeda Lapimaa olustiku- ja loodusekirjeldusi, sest ühel külmal talvel mõni aasta tagasi sai seal ka ise ära käidud. Ja tõepoolest - kirjeldatu toob silme ette selle, mida tollal koges...

  LR 2025/6, Tlk Hasso Krull Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.  Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ...

  See on hämmastav, kuidas ekraniseering võib lugemiselamust muuta. Mis sellest, et filmi sündmustik pärineb hoopis teisest raamatust. Olustik ja tegelased on samad. Nii oligi seda romaani alustades tunne, et tegemist on igavavõitu, pingevaba, tiksuva looga. Ma ei usu, et see raamat teistest kuidagi erinev oleks, aga ilmselt tekitas telesarja vaatamine teatava eelarvamuse. Nii oligi esialgu raske loosse korralikult süveneda.  Focki telesari on tekitanud vastakaid tundeid. Pildiliselt on kõik imeilus, nii nagu lugedes loota oli. Näitlejatöö kohta ei ole mina mingi arvaja. Küllap andsid osatäitjad endast parima. Aga see, kuidas lugu on kokku lõigatud, ei tekita mingeid tundeid. Küllap on tegijad üritanud rõhuda silmadele, näoilmetele ja detailidele, aga kohati jätab see kunstliku ja koguni koomilise mulje. Ehk on viga ka selles, et kipun seda kõrvutama varem nähtud sarjadega. Näiteks "Lipugambiit" on tipp. Just nimelt silmad, näoilmed ja detailid on selles sarjas oskuslikult mä...