Bill Konigsberg. Sild

 

Iga kord, kui alustame midagi uut, on meil mingi eelnev pilt veel kogemata asjast või eelnevast sündmusest. See pilt hakkab mõjutama seda, kuidas asju näeme. Seetõttu võivad mõned olulised kogemused saamata jääda. Ja kui kogetav ei vasta meie ootustele, siis kipume tehtavat pooleli jätma või sündmuselt lahkuma. Aga alati ei ole see mõistlik, mõnikord juhtuvad asjad, mida me isegi oodata ei oska. Nii juhtus ka selle raamatuga. See oli raamatukogus riiulil krimiraamatute seas, aga kui loo kätte võtsin, sain üsna kiiresti aru, et krimi ei see küll ei ole. Eks vist ajas segadusse pealkiri, mis paratamatult tekitab seoseid teles jooksnud tuntud krimisarjaga (mida ma ei ole vaadanud, aga midagi kuulnud olen ikka). Korraks tahtsin lugemise koguni pooleli jätta, sest ei olnud nagu päris see, mida ootasin. Aga mul on hea meel, et seda ei teinud, sest tegemist on tõesti väga erilise romaaniga. 

New Yorgis George Washingtoni sillal kohtuvad kaks seitsmeteistaastast, kes teineteist ei tunne. Mõlemad on oma eluga puntras ja otsustavad kõigega lõpu teha ning alla hüpata... Ja siit algab neli erinevat lugu, millel on sama algus:
  1. Tüdruk hüppab alla, poiss aga mitte. Viimane otsustab meelt muuta ning elab kogetuga edasi.
  2. Poiss hüppab alla, tüdruk püüab eluga toime tulla.
  3. Mõlemad hüppavad.
  4. Mitte kumbki ei hüppa.
Neli täiesti erinevat sama algusega lugu, mis kirjeldavad inimese hinges toimuvat. Lisanduvad veel mõlema teismelise perekonnad ja sõbrad, kõik peavad kuidagi toime tulema. Autor lahkab elu tahke, mis noored sellisele mõttele üldse viisid: suhteid perekonnas, sõpruskonnas, koolis... Ükskõiksus perekonnas, kiusamine koolis ja netiavarustes. Kuidas saab maailmas üldse olla nii, et suur osa inimesi tunnevad rõõmu sellest, kui saavad teistele tahtlikult haiget teha? Ja mis juhtub ühe noore inimese hinges, kui tegelikkus ei vasta tema püüdlustele, kui ta ühel hetkel tunneb, et on eikeegi?

Järelsõnas pöördub autor just selliste inimeste poole, kellel on olnud soov elust lahkuda. Isegi siis, kui hetkel on tunne, et mitte keegi ei hooli, siis keegi teeb seda ikka. Kui nad lahkuvad, mis juhtub siis nende sõprade ja lähedastega? Siiajääjad peavad sellega edasi elama. Ja kui palju häid asju jääb lahkunute jaoks olemata?

Raamat paneb laiemalt mõtlema sellele, kuidas me elus valikuid teeme. Jutt ei käi ainult surmast, pigem mõtlen elu pöördepunkte. Mõnikord ei tunne me neid ära ega saa kunagi teada, mis oleks võinud olla, kui oleksime otsustanud teisiti. Iga teeots viib mingis suunas, mida aimatagi ei oska. Ja tihtipeale me üldse ei süvenegi, et uurida lähemalt, mis asjaga tegu. Toetume vaid eelnevalt kogetule ja teiste inimeste arvamusele, aga see ei pruugi olla parim nõuandja. Igal juhul väga mõtlemapanev...


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik